Klassitsism kunstis ja muusikas

Klassitsistlik stiil hakkas muusikas välja kujunema 18. sajandi keskpaigaks ning selle kõrgaeg jäi 18. sajandi lõppu ja 19. algusese ning koondus suurel määral tollase Euroopa suuruselt neljandasse linna Viini.(pilt 1) Austria Keisririigi pealinnana oli linn lisaks kultuurikeskusele ka kosmopoliitne kaubanduskeskus, linn oli ka väga muusikalembene ja nõudlus uue muusika järele oli väga suur. sestap oli loomulik, et sinna koondusid ka tolle aja suurimad heliloojad:  Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven on kolm nimekaimat ning pärjatud  kolme Viini klassiku tiitliga. 

Muusika arengu ja levitamise juures hakkas kiriku ja õukonna asemel pearolli kandma haritud kõrgkodanlus. Nad rajasid avalikke kontserte korraldavaid ühinguid, mis pidasid sageli ülal orkestrit ning tellisid heliloojatelt teoseid, anti välja muusikaõpikuid ja noote. Heliloojal tuli end üha nõudlikuma ja teadlikuma publiku ees tõestada.

Klassitsistlik muusikastiil oli selge vormiga, selge ja korrapärastatud meloodiaga, mida saatis lihtne ja selge harmoonia. Barokis tekkinud homofoonia (mitmehäälsuse liik, kus üks hääl kannab iseseisvat meloodiat ja teised hääled moodustavad sellele harmoonilise saate), saab klassitsismis valdavaks.

Pilt 1. Bernardo Bellotto. Vaade Viini linnale, 1759 (allikas)

Instrumentaalmuusika

Klassitsismiajal kujunes selgelt välja kindlapiiriline kompositsioonitehnika e. sonaadivorm (it. k sonata allegro vorm). Klassikaline sonaadivorm jaguneb kolmeks lõiguks. Esimest lõiku nimetatakse ekspositsiooniks, milles tutvustatakse teemasid. Teises lõigus ehk töötluses võetakse teemad juppideks ja pannakse teisti kokku. Tavaliselt on töötluse lõpus ka teose kõrgpunkt ehk kulminatsioon. Sonaadivormi lõpetab repriis, milles korratakse algseid teemasid. Antud kolmele osale lisati sageli sissejuhatus ja teost lõpetav kooda.

Tüüpiline klassikaline sonaaditsükkel (mitmest osast koosnev teos) oli kas kolmeosaline (soolopillilie ja väikesele koosseisule) või neljaosaline (sümfooniate, keelpillikvartettide jt. puhul). 

Klassitsismi ajal sai ansamblis juhtivaks klahvpilli osa ehk teisisõnu tõusis klaver senisest palju rohkem esile. Näiteks on klassikalise ajastu kammermuusika tüüpilisim koosseis klaveriduo mõne meloodiapilliga või sooloklaver. Klassikaline sümfooniaorkester (joonis 1) kujunes 18. sajandi keskel ja selle aluseks oli suur viiehäälne keelpillirühm, suurima uuendusena lisandus neljahäälne puhkpillirühm (flööt, oboe, klarnet ja fagott), vaskpille esindasid trompetid ja metsasarved. 

Joonis 1.Klassikalise orkestri pillid ja paigutus (allikas)

Klassitsistlikus vokaalmuusikas toimusid suurimad muutused ooperis, mille arenguid kirjeldab järgmise nädala teema: teatrimuusika žanrid.

Klassikalise sonaadivormi näiteks saate kuulata Ludwig van Beethoveni Klaverisonaati Nr 8 Op.13 "Pateetiline".