3. Kontsertmuusika

Orkestrile kirjutatud instrumentaalmuusika 

Kuni barokini kirjutati ja esitati muusikat kindlal otstarbel, kindla sündmuse tarvis, sageli kinnises seltskonnas. Tasapisi see muutub ning muusikat hakatakse järjest rohkem kirjutama muusika enda pärast, lihtsalt kuulamiseks. 

Sellist orkestrile kirjutatud muusikat hakati barokiajal nimetama kontsertiks. Üks kontserdi erivorm barokiajal oli concerto grosso, kus tavalisele barokktriole lisandus suurem ansambel. Concerto grosso žanri suurim meister barokiajal oli Arcangelo Corelli.

Kui teos kirjutati orkestrile ja soolopillile, nimetati seda alguses soolokontserdiks, tänapäeval instrumentaalkontserdiks. Instrumentaalkontsert on tavaliselt sonaadivormis (kolmeosaline: kiire-aeglane-kiire). Soolokontserdi peamine kujundaja ja kuulsaim looja oli veneetslane Antoni Vivaldi, kelle viiulikontsertide tsükkel "Aastaajad" on armastatud ja hinnatud senini. Siinkohal saate kuulata sellest ühte osa: "Kevad". 

Suuremale orkestrikoosseisule kirjutatud kontsertmuusikat nimetatakse sümfooniaks , mis selle tänapäevases mõistes - 3.4 osaline teos suurele orkestrile - kujunes välja klassitsismiajal Joseph Haydni loomingu kaudu. Kuid kui Haydn kirjutas 104 ja Beethoven vaid 9 sümfooniat, näitab see ilmekalt žanri kiiret muutumist kõige kaalukamaks ja esinduslikumaks filosoofilise väljenduslaadiga suurteoseks, mis vajas esitamiseks ka suurt orkestrit. 

Romantismiajal tekkis sümfooniline poeem - orkestrile kirjutatud üheosaline, kirjanduslikku või filosoofilist sisu kandev teos. Näide: Lizst sümfooniline poeem nr 5 "Prometheus". Prometheus oli kreeka mütoloogias titaanidest sündinud olend, inimkonna kaitsa. Ta varastas jumalatelt tule ning tõi selle inimesele, karistuseks aheldas peajumal Zeis ta kaljudele, kus linnud teda nokkisid.


Instrumentaalmuusika väikevormid

Instrumentaalmuusikat kirjutati orkestri kõrval ka üksiku(te)le pillidele ja ja väiksema mahuga, nt. üheosalistena. Klassitsismiajal hakkas tõusma klaveri populaarsus ning tekkisid mitmed uued klaverimuusika väikevormid nagu nt. sonaadid - lühikesed kuid palju mitmekülgseid võimalusi pakkuvad palad. Näide on Beethovenilt: klaverionaat nr 14 e. Kuupaistesonaat.

Romantismis lisandus eraldiseisvaid väikevorme veelgi nt nokturn (õhtu-või öömeeleolust inspireeritud lühipala), ballad, rapsoodia (vabas vormis fantaasiarikas heliteos) ja prelüüd (lühike, sissejuhatava iseloomuga vabas vormis pala). Kõiki neid väikevorme ühendas meloodilisus ja lüürilisus. Näites saate kuulata Chopini tuntud pala Nokturn Op.9 nr 2.