Teatrimuusika ja kontsertmuusika.

Õpikeskkond: TTG kursused
Kursus: Kultuurilugu II osa
Raamat: Teatrimuusika ja kontsertmuusika.
Printija: Külaliskasutaja
Kuupäev: reede, 24. mai 2024, 19.57 PM

Kirjeldus

õppeaterjal

1. Ooper

Tuntuimad tänapäevased muusikateatrižanrid on ooper, operett ja juba hilisem muusikal. Tantsuteatri aluseks on klassikaline ballett. 

Ooperi kaugeim eeskuju oli vanakreeka tragöödia, kus koorid esitasid osa monolooge lauldes, keskajal olid muusikalised etendused (müsteeriumid) seotud kirikuga, neid esitati kas linnaväljakutel või kirikutes, muusikalisi etendusi tunti ka renessansiaegses õukonnas.

Ooper sidus uue žanrina kokku muusika, kunsti ja kirjanduse elemendid. Lisaks sisulisele poolele, lavastuse libretole, muutus ooperižanris väga oluliseks ka etenduse vorm: lavakujundus(sh efektid, mis esitlesid tolleaegseid tehnilisi saavutusi) ja kostüümid. 

Esimesteks ooperilinnadeks Euroopas olid Veneetsia (esimese ooperiteatri avamine1637. aastal) ja Napoli, kus  aadli kõrval oli publikuks ka kodanlus ja kaupmeeskond. Napoli ooperikoolkond keskendus rohkem muusikale ja laulule: ideaaliks sai kõrge laulukultuur nn bel canto (it kaunis laul), mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansikas toon (tämber), meisterlik kaunistuste esitamine ning esituse väljendusrikkus. Naistegelaste osad kirjutati sageli kastraatidele, kelle juures hinnati nende kunstlikult säilitatud kõrge poisihääle puhtust. Kastraatide võidukäik ooperis kestis pea 19. sajandi alguseni. 

Oopereid loodi ka juba varem, kuid Claudio Monteverdi viievaatuselist ooperit "Orpheus"(esmaettekanne 1609) loeti esimeseks terviklikuks ja muusikaliselt rikka väljenduslaadiga teoseks. Pioneerina lõi Monteverdi mitmeid muusikalisi võtteid, mida on järgmised ooperiheliloojad kasutanud, nt. orkestri kõlavärvide (erinevate pillide helide koosmõju) seos ooperi tegevustikuga. Nt. selleks, et kujutada tegelaste iseloomu esitati kindlate tegelaskujude või olukordadega seoses kindlaid korduvaid muusikalisi motiive ja kindla pilliga. 

Järgnevalt saate kuulata näidet "Orpheusest": aariat "Possente spirto"  

 Selles püüab Orpheus veenda allmaailma valisejat Charonit viima end üle elavate ja surnute riike lahutava jõe.

Aaria on terviklik osa suuremast teosest (nt. ooperist, oratooriumist jne). Aaria ülesandeks on kirjeldada antud tegelase iseloomu ja tundeid, ning selle esitamise ajal tegevus seiskub. (Tänapäeval on jälle tavapärane esitada kontsertidel tuntuid ooperiaariaid eraldiseisvate paladena.) Ooperi ülesehitusse kuuluvad lisaks aariatele ka retsitatiivid (sõnalise teksti esitamine laulu jäljendades) ja koorilõigud. Ooperi edasiviiv tegevus toimus just sageli retsitatiivi ajal, koori anti väljendada ühiskondlik arvamus. 

Kõige konkreetsemate muudatuste sisseviimisega reformis tõsist ooperit Christoph Willibald Gluck, kelle peamine idee oli siduda muusika ning tekst (sisu) ühtseks tervikuks. Gluck tegi järgmist:

1) loobus ooperi traditsioonilisest üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest luues selle asemel läbivaid muusikalisi stseene;

2) ühendas tavapärase aaria ja retsitatiivi ühtseks kõnelauluks;

3) kaasas vanakreeka draama eeskujul ooperisse aktiivselt tantsu ja koori;

4) sidus ooperi avamängu draamaga, avamängu ülesandeks sai juhatada sisse esimene stseen ja olla samalajal terve ooperi muusikaline lühikokkuvõte;

Klassitsismiperioodil tõid uued valgustusajastu ideed ja muutused ühiskonnakorras muutusi ka ooperisse. Nt majanduslikke: rahastamine vähenes ja mitmed ooperiteatrid pankrotistusid. Tekkisid ka uued alternatiivid tõsisele ooperile. Näiteks laulumängulaadne  nn "Kerjuseooper", mille  muusika pandi kokku rahvalikest tänavaluludest ja teiste heliloojate ooperiaariatest. Või koomiline ooper (opera buffa), mille sisu oli igapäevasem ja kergem ning etendust edasi viivad sündmused realistlikumad. Mängulaad oli tõsisele ooperile vastanduv, veidi naeruvääristav ja tegelased pärinesid itaalia rahvateatri maskikomöödiatest - commedia dell`arte.  Näiteks Mozarti oopered "Figaro pulm"(1786) ja "Võluflööt"(1791). Esimene helinäide on Figaro aaria. „Figaro pulm“ kujutab ühtainsat tormilist päeva Almavivade majapidamises, kus krahvi paaž (Figaro) flirdib aedniku tütre Barbarinaga, jumaldades samas krahvinnat, kes armastab krahvi, kes tahab Susannat, kes on kihlatud Figaroga, kes on lubanud abielluda doktor Bartolo naise Marcellinaga, kes on piisavalt vana, et olla Figaro ema… ja see kõik sünnib Figaro pulmapäeva eelõhtul! 

Teine näide on Öökuninganna aaria "Võluflöödist". Tegemist on muinasjutulise looga, kus koomilises võtmes kohtuvad kaks maailma: pimeduse ja valguseriik. Mozart lisab omakorda sellesse erinevate ooperiliikide omadused.

Tõeline ooperi kuldaeg saabus aga romantismiajal, 19. sajandil. Sel ajal loodi lõviosa lavateostest, mis kuuluvad tänapäeva ooperiteatri püsirepertuaari. Just ooperis peegeldusid enim tolleaegsed ühiskondlikud suundumused ning järjest enam pöörduti ajalooliste ja olustikuliste süžeede poole antiiktemaatika asemel. Nagu kogu romantismiajastut läbib ka ooperit huvi eksootika, salapärase looduse, inimtunnete ja inimest ümbritseva vastu. Ka publik armastas ooperit ja 19. sajandi ooperipealinnaks kujunes Pariis, kus tegutses mitu ooperiteatrit. Suurlinnas leidus ka piisavalt raha, et pidevalt välja tuua kulukate dekoratsioonide, kostüümide ja keeruka lavatehnikaga etendusi.

Oma populaarsuse ja arengu tippu jõudis Itaalia ooper, mida endiselt iseloomustas bel canto, millele lisasid värvi kiiretempolised ilustused või passaažid ühel silbil. 19. sajandil hakkasid meespeaosaliste partiisid laulma tenorid, baritonid ja bassid, naispeaosalisi sopranid ja aldid, kastraatide kasutamine kadus. Ooperi peakangelanna tüüp oli sageli õilis ja habras süütult kannatav neiu, kelle elu enamasti traagiliselt lõppes, Mida aeg edasi, seda enam lisandus peategelasi ka keskklassist või ka elu heidikuid. 

Itaalia ooper "õitsvaks näiteks" on Giuseppe Verdi viljakas looming. Helinäideteks ooperist "Traviata" joogilaul. Ooperi sisuks on kõrgklassi kurtisaani Violetta õnnetu armastuse lugu.

Teise näitena kuulake lõiku ooperist "Nabucco", orjade koor "Va pensiero" ("Lenda, mõte!"). Ooper räägib Babüloonia kuningast Nebukadnetsarist (Nabuccost), kes vallitas Juuda riigi saates suure osa juutidest Paabeli vangipõlve. Orjade koor on üks tuntumaid koornumbreid kogu ooperiajaloos, milles vangipõlve pagendatud juudid kurdavad oma rasket saatust ja igatsevad kodumaa üle. Legend räägib, et 1901 aastal toimunud Verdi matustel sai antud palast spontaanselt tekkinud heliloojat viimsele teekonnale saatev laul.


Tollaseid ooperikunsti alustalasid raputas kõige rohkem Saksa helilooja Richard Wagner, kes sillutas oma uudsusega teed 20. sajandi ooperile. Wagner: 

1) rõhutas, et ooper on terviklik muusikaline draama: katkematu muusikalise arenduse ja lavalise tegevusega etendus. Varasema üksiknumbrite vaheldumise asemel.

2) võttis kasutusele kindlaid tegelasi ja/või sündmusi iseloomustavad muusikalised teemad - juhtmotiivid. Juhtmotiive kasutas ta vastava tegelase või sündmuse sissejuhatamiseks ning selle teemaarendus võis kesta üsna pikalt. 

3) suurendas orkestrikoosseisu ja tõi sisse uusi pille. Näiteks kasutas ta tavapärasest suuremat hulgal vaskpille, mille kõla tundus tollasele publikule aga niivõrd lärmakas, et tollastes ajalehtedes ilmusid karikatuurid "hullunud heliloojast". (pilt 1) 


Pilt 1. Joseph Keppler. Wagneri tulevikumuusika, 1877 (allikas)

Kaks kuulamisnäidet pärinevad ooperist "Tannhäuser", kus kohtuvad ajalooline tegelikkus ja muistsed legendid. Esimene pala on "Ehatähe laul", milles üks ooperi peategelasi Wolfram palub ehatähel tervitada oma maapealsest elust lahkuvat armastatut. 

Teine pala samast ooperist kannab nime "Palverändurite koor" ja on üks ooperi tunnusmeloodiatest, mis esmalt avaldub avamängus. 


2. Operett

Teine suur teatrimuusikažanr operett tekkis romantismiajal. Operett oli lavamuusika meelelahutuslik žanr, mille eelkäijateks olid Prantsuse koomiline ooper ja vodevill (laulu ja tantsuga lühikomöödia). Opereti sisu on tavaliselt lõbus ning erineb ooperist peamiselt kergesti meeldejäävate meloodiate poolest ning suurem osakaal on laulude kõrval ka kõnena esiatataval tekstil. Üsna oluline roll oli ka tantsulistel vahepaladel kuid erinevalt ooperi balletinumbritest esitati operetis pigem ajastu seltskonnatantse, mida said esitada ka ooperisolistid ise.

Esimene uue žanri lavateos oli Prantsuse helilooja Jacques Offenbachi operett "Orpheus põrgus"Sellest operetist sai tuule tiibadesse ka tants nimega kankaan (pilt 1), mis muutus peagi kabareede populaarseimaks muusikanumbriks ja on varieteede üheks sümboliks tänapäevalgi. 


Pilt 1. G. Mouton. Kankaan lööb mütsi peast, omaaegne karikatuur kankaanist (allikas)


Teine oluline operetiga seotud nimi on Johann Strauss noorem, kes kirjutas kokku 16 operetti, nendest tuntuimad on tänapäevini sageli ka Eestis mängitavad "Nahkhiir", "Mustlasparun" ja "Viini veri". Lisaks Viini opereti loojana on Strauss tituleeritud ka valsikuningaks. Straussi valsid nagu "Ilusal sinisel Doonaul" ja "Lood Viini metsadest" kuuluvad iseseisvate numbritena tänaseni  meelelahutusliku orkestrimuusika kullafondi. Alljärgnevalt Straussi valsi "Ilusal sinisel Doonaul" kontsertettekanne. 



3. Kontsertmuusika

Orkestrile kirjutatud instrumentaalmuusika 

Kuni barokini kirjutati ja esitati muusikat kindlal otstarbel, kindla sündmuse tarvis, sageli kinnises seltskonnas. Tasapisi see muutub ning muusikat hakatakse järjest rohkem kirjutama muusika enda pärast, lihtsalt kuulamiseks. 

Sellist orkestrile kirjutatud muusikat hakati barokiajal nimetama kontsertiks. Üks kontserdi erivorm barokiajal oli concerto grossokus tavalisele barokktriole lisandus suurem ansambel. Concerto grosso žanri suurim meister barokiajal oli Arcangelo Corelli.

Kui teos kirjutati orkestrile ja soolopillile, nimetati seda alguses soolokontserdiks, tänapäeval instrumentaalkontserdiks. Instrumentaalkontsert on tavaliselt sonaadivormis (kolmeosaline: kiire-aeglane-kiire). Soolokontserdi peamine kujundaja ja kuulsaim looja oli veneetslane Antoni Vivaldi, kelle viiulikontsertide tsükkel "Aastaajad" on armastatud ja hinnatud senini. Siinkohal saate kuulata sellest ühte osa: "Kevad". 

Suuremale orkestrikoosseisule kirjutatud kontsertmuusikat nimetatakse sümfooniaks , mis selle tänapäevases mõistes - 3.4 osaline teos suurele orkestrile - kujunes välja klassitsismiajal Joseph Haydni loomingu kaudu. Kuid kui Haydn kirjutas 104 ja Beethoven vaid 9 sümfooniat, näitab see ilmekalt žanri kiiret muutumist kõige kaalukamaks ja esinduslikumaks filosoofilise väljenduslaadiga suurteoseks, mis vajas esitamiseks ka suurt orkestrit. 

Romantismiajal tekkis sümfooniline poeem - orkestrile kirjutatud üheosaline, kirjanduslikku või filosoofilist sisu kandev teos. Näide: Lizst sümfooniline poeem nr 5 "Prometheus"Prometheus oli kreeka mütoloogias titaanidest sündinud olend, inimkonna kaitsa. Ta varastas jumalatelt tule ning tõi selle inimesele, karistuseks aheldas peajumal Zeis ta kaljudele, kus linnud teda nokkisid.


Instrumentaalmuusika väikevormid

Instrumentaalmuusikat kirjutati orkestri kõrval ka üksiku(te)le pillidele ja ja väiksema mahuga, nt. üheosalistena. Klassitsismiajal hakkas tõusma klaveri populaarsus ning tekkisid mitmed uued klaverimuusika väikevormid nagu nt. sonaadid - lühikesed kuid palju mitmekülgseid võimalusi pakkuvad palad. Näide on Beethovenilt: klaverionaat nr 14 e. Kuupaistesonaat.

Romantismis lisandus eraldiseisvaid väikevorme veelgi nt nokturn (õhtu-või öömeeleolust inspireeritud lühipala), ballad, rapsoodia (vabas vormis fantaasiarikas heliteos) ja prelüüd (lühike, sissejuhatava iseloomuga vabas vormis pala). Kõiki neid väikevorme ühendas meloodilisus ja lüürilisus. Näites saate kuulata Chopini tuntud pala Nokturn Op.9 nr 2.

4. Kordamiseks

Kordamisküsimused


1. Ooperi ja opereti üldmõiste ja tekkimisaeg (periood). 

2. Osata ooperit ja operetti võrrelda.

3. Osata nimetada ooperi arenguga seotud põhilised muutused.

4. Teada ooperiga seotud põhilisi mõisteid (nt.partituur, aaria jne)

5. Mõisted: orkestrimuusika vormid

6. Helinäites tunda ära näide ooperist, barokiaegne viiulikontsert, klaveril esitatav väikevorm (sonaat, prelüüd, nokturn) ja sümfoonia (suur orkestriteos).