Digipädevus on üks kaheksast elukestva õppe võtmepädevusest ning kõigile kodanikele hädavajalik tänapäeva üha digitaalsemas ühiskonnas osalemiseks. Samas

hoiatavad rahvusvahelised uuringud ja teaduskirjandus, et paljude inimeste digioskused on puudulikud. Digipädevuse lünkade täitmiseks on vaja mõista ja määratleda, mis on

digipädevus. Käesolev raport kirjeldab üksikasjalikult digipädevuse eri aspekte, esitab selle 21 alapädevust ning kirjeldab neid teadmiste, oskuste ja hoiakutena.

Digipädevuse valdkonnad on järgmised:

1. Info: digitaalse info äratundmine, leidmine, väljaotsimine, talletamine, korrastamine ja

analüüsimine, hinnates selle asjakohasust ja otstarvet

2. Kommunikatsioon: suhtlemine e-keskkondades, veebivahendite abil ressursside

jagamine, teistega kontaktide loomine ja koostöö tegemine digivahendite abil,

suhtlemine kogukondade ja võrgustikega ning nende tegevuses osalemine,

kultuuridevaheline teadlikkus.

3. Sisuloome: uue sisu (tekstitöötlusest piltide ja videoteni) loomine ja toimetamine;

varasemate teadmiste ja sisu lõimimine ja ümbertöötamine; loominguline

eneseväljendus ja programmeerimine; intellektuaalse omandi õiguste ja litsentside

kehtestamine.

4. Ohutus: isikukaitse, andmekaitse, digitaalse identiteedi kaitse, turvameetmed, IKT

ohutu ja kestlik kasutus.

5. Probleemilahendus: digivajaduste ja -ressursside väljaselgitamine, informeeritud

otsuste tegemine kõige otstarbekamate või kõige enam vajadusele vastavate

digivahendite kohta, kontseptuaalsete probleemide lahendamine digivõimaluste abil,

tehnoloogia loov kasutamine, tehniliste probleemide lahendamine, enda ja teiste

pädevuste ajakohastamine.


Viimati muudetud: esmaspäev, 7. mai 2018, 15.57 PM