pildi tegevuse paigutamine üle terve pildi, mitte pildi keskmesse koondamine nagu oli kombeks renessansiajal. Avatud kompositsiooni puhul on tegelased pildil sageli justkui "ära lõigatud": nende keha on esitletud poolikult, külje pealt või isegi tagantvaates. Eesmärk oli tekitada muljet pildi jätkumisest vaataja suunas, kasutusele võeti 17. sajandil Itaalias.
