Keskaja muusika

1. Kirikumuusika

Keskaegne kiriklik muusika oli enamasti vokaalne, kuna kristluse algusaegadel kehtestati kirikutes väga ranged reeglid pillimängu osas ja mitmed pillid keelati sootuks. 9. sajandiks kui pillimäng (orel) sai kirikutes taas eluõiguse, oligi juurdunud juba tugev vokaalmuusika traditsioon. 

Luca della Robia (1399/1400-1482). Detail koori rõdu reljeefilt kujutamas motetti laulvat koori. Pärineb Santa Maria del Fiore katedraalist, Firenze (Museo dell`Opera del Duomo) (allikas)

Ühtne traditsioon alguses puudus, piirkonniti olid erinevused laulude vormis väga erinevad ja võtsid palju eeskuju antiigist ja sealsetest kultuslauludest. Laul sarnanes alul retsiteerimisele - lauldes kõnelemisele, mille traditsioon sai alguse kõrbekloostritest. (Ilmalikust elust täiesti kõrvale tõmbunud ja täielikult palvetamisele ja vaimsele tegevusele pühendunud kloostrid). Kloostritest kujunesid ka vaimuliku muusika jaoks olulised keskused: seal tekkisid omalaadsed laulukoolid, mis kujundasid suurema piirkonna laulu- ja noodikirjastiili. 

Laulude sisu tugines piiblitekstidel. Kristlik kirikulaul on peamiselt seotud kaht tüüpi liturgiaga - jumalateenistuse läbiviimise korraga ja need olid: 

1) officium e. tunnipalvus - lihtsa ülesehitusega, ilma rituaalideta, kaheksa korda päevas kindlatel kellaaegadel peetav palvus. 

2) missa - igapäevane pikem ja keerulisema ülesehitusega teenistus, mille juurde kuulub ka armulaua andmine. Katoliku kirikus on keskajal väljakujunenud liturgiate ülesehitus säilinud siiamaani: kuigi veidi muudetud ja lihtsustatud kujul peetakse seda senini ladina keeles.

Mõlemas missas on tekste, mis jäävad alati samaks. Muutumatuid tekste nimetatakse ordinaariumiks. Igal päeval vastavalt kiriku kalendrile muutuvaid osi nimetatakse propriumiks. Ordinaatumid on omakorda jaotatud viieks osaks, sarnast jaotust kasutatakse ka tänapäevaste kontsertmissade ülesehituses, mis algselt kasvaski välja katoliku jumalateenistusest. Missa ülesehitus on järgmine:

I Kyrie eleison - Issand halasta
II Gloria in excelsis Deo - au (au olgu jumal kõrgel)
III Credo in unum Deum - usun (mina usun ühte jumalat)
IV Sanctus/Benedictus - püha/kiidetud olgu
V Agnus dei - Jumala tall
Missa viiendas osas loetakse "Meie Isa palve" (Pater noster)

Surnute mälestamiseks peetakse katoliku kirikus eraldi jumalateenistust, mida nimetatakse reekviemiks (mis tänasel päeval on sarnaselt missale iseseisev kontsertžanr). Reekviemi esitab koor, kaasategevad võivad olla ka solistid, orkester ja orel. Koosneb kindlaks kujunenud ladinakeelse tekstiga lauludest, reekviemi laulud langevad kokku missa omadega, ära jäävad Gloria ja Credo.

1) Requiem aeternam - reekviemi avalaul,mis annab žanrile nimetuse.
2) Dies irae - viimsepäevakohus ja maailmalõpp.Tekst loodi katkuepideemia ajal.
3) Confutatis - kirjeldab patuste hirme ja piinasid.
4) Lacrimosa - annab edasi kurbust ja hingevalu.

Paljud kiriklikulaule komponeerinud heliloojad on nimeliselt teada, üks huvitavamaid on Hildegard Bingeni linnast (1098 - 1179). 

Hildegard sündis rikkasse aadliperekonda kümnenda lapsena ja juba kaheksa-aastaselt läks Hildegard vanemate käsul kloostrisse, kus õppis lugemist ning kirjutamist. Hiljem sai temast benetiktlaste kloostri abtiss ja tema igapäevatööks oli muuseas suhtlemine nii paavstide kui keisritega. Hildegard on nimetatud pühakuks ja 17. septembril tähistatakse tema päeva, tänasel päeval on ta neljas naispühak ja kirikudoktor. 

Lisaks igapäevatööle kirjutas ta umbes 70 luuletust ja üheksa raamatut ning ligi 72 laulu, mida on ka tänapäeval võimalik laulda kuna noodikiri arenes välja 11. sajandil, tema eluajal. Helinäidet Hildegari loomingust saad kuulata siit.

Hildegard ja munk Volmar. Miniatuur (allikas)

Gregooriuse koraal

590. a. valiti Rooma paavstiks Gregorius Suur ,kes kogus ja parandas leitud viise ning aitas kaasa nende levitamisele. Tema poolt ühtlustatud ja uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu - Gregooriuse laulu aluseks. Gregooriuse laul on seega üldnimetus paavst Gregoriuse poolt välja töötatud liturgiliste (jumalateenistusega seotud) laulude tähistamiseks. Koraali esitajaks võis olla üksik vaimulik,koorisolist, lauljate grupp või ka koor.

Paavst Gregoorius dikteerimas gregooriuse laulu. Miniatuur, u. 1000 pKr (allikas)

Gregooriuse laulu iseloomustavad tunnused on: 

1) ühehäälsus, enamasti saateta a´cappella laul

2) tekstide ladinakeelsus

3) retsitatiivsus

4) tekstist lähtuv muutuv rütm

Gregooriuse laulu alla mahub palju erinevaid esitusstiile, žanre ja lauluvorme, järgnevad helinäited illutreerivad seda mitmekülgsust. 

Helinäidet magnificati (Maarjale pühendatud hümn)  magnificati laulmisest Gregooriuse koraalis saate kuulata 

Helinäide antifooni laulmisest, esitajaks Pariisi gregooriuse laulu koor. 

Kolmas helinäide tutvustab responsooriumi laulmist. Hispaania vanamuusika grupp Capilla Peñaflorida esitab Hispaania helilooja Juan Vásquez'i kirjutatud responsooriumi, mis pärineb tema 1556 a Sevillas avaldatud surnute mälestamiseks mõeldud laulude kogust nimega Agenda defunctorum. 

Viimasena pakun kuulamiseks Eesti vanamuusikat esitava kollektiivi Vox Clamantis (ld.k "hüüdja hääl")esitlust erinevatest Gregooriuse koraali osadest, mis on kirjutatud Arvo Pärdi poolt. 

2. Ilmalik muusika keskajal

Keskaegsest ilmalikult laulust on teada vähem kui kiriklikust, sest kloostrid, mis olid tollase vaimuelu keskusteks, keskendusid eelkõige liturgiliste - kiriklike teenistustega seotud palade ülesmärkimisele. 

Ilmalike laulude talletamine jäi rändavate üliõpilaste või teenistuseta (ilma kindla koguduseta) vaimulike ülesandeks. Neid nimetati vagantideks. Suurim vagandilaulude kogu on "Carmina Burana" , mis pärineb 13. sajandist. Kogumiku ladinakeelne pealkiri tähendab tõlkes "Beuerni laulud" ning sisaldab ladina- ja ülemsaksakeelsed värsse, mis jutustavad saatuse heitlikkusest ning ajaliku elu rõõmudest. Tekstid leiti Baierimaalt Beuernis asuvas benediktlaste kloostrist, kuid arvatavalt pärinevad nad mujalt. 

 Illustratsioon keskaegsest käsikirjast kujutamas rändtrupi tantsu (allikas)

Rändlaulikud ja rüütlilaulikud

Ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna. Vanemate laulude sisust on teada niipalju, et tegemist võis olla pisut ropu alatooiga jooma- ja/või armulauludega või siis antiiksetest eepostest väljakasvanud rahvakeelsete kangelaslauludega. Laulu levik on seotud rändlaulikute – külast külla, lossist lossi liikuvad muusikud – traditsiooniga. Lauldi kõigest ja lauluga käisid kaasas näitlemine, tants, veiderdamine ja tsirkusetrikid.

Kass mängimas rebekil. Fragment tundideraamatust, u. 1320-1330 (Harley Muuseum) (allikas)

Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid, žanglöörid, spielmannid jpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega. 

12. sajandiks kujunes välja rüütlilaulikute traditsioon. Rüütlilaulikud olid poeedid, kes ise ka oma muusikat esitlesid: " Värss muusikata on kui veski veeta". Muusika, tekst ja sõnad olid rüütlilaulus lahutamatud. Rüütlilaulikud esindasid ilusa ja peene elu kultust ja sisuliselt on tegemist õukondliku luulega. Rüütlilaulikutega seostub ka nn. südamedaamide kultus: enamasti olid laulud konkreetselt kellelegi pühendatud. 

Rüütlilaulikud esitasid ka kangelaslaule, mis kõnelesid armastusest, kangelastest ja sage oli ka Neitsi Maarja teema. Tuntuim kangelaslaul on prantslaste Rolandi laul 11. saj. lõpust. Näites saab kuulata Rolandi laulu "ümberjutustust" norra keeles. 

Erinevalt rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:

• trubaduurid - Lõuna-Prantsusmaal
• truväärid - Põhja-Prantsusmaal
• minnesingerid - Saksamaal

Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks. Rüütlilaulikuid on teada ka nimeliselt, paar näidet:

• 12. saj. trubaduur - Bernart de Ventadorn
• 13. saj. truväär - Adam de la Halle
• minnesinger - Walther von der Vogelweide

„Merry it is while the summer lasts 
With the song of birds 
But now draws near the wind's blast 
And strong weather
Alas, alas! how long this night is
And I, most unjustly
Sorrow and mourn and fast" 

14. sajandil hakkas Prantsusmaal levima uudne muusikastiil, mis sillutas teed renessansiajastule (uuendustele) muusikas. Stiili nimeks sai ars nova (ld, uus kunst). Kui kuni selle ajani oli muusikaline looming olnud enamasti (mõnede eranditega)  anonüümne: laulud ja muu helilooming oli osa pidevalt muutuvast traditsioonist, iga laulu võis järgmine esitaja muuta, siis 14. sajandist alates hakati teost ja autorit seostama ning muusikateoseid hakati nimetama isikupärasteks kunstiteosteks. Renessansiajasi muusikast tuleb pikemalt juttu järgmisel Kultuurikursusel.

3. Pillid ja tantsumuusika

Pillid

Pillimängu jaoks eraldi muusikat kuni 13. sajandini kirja ei pandud, kuid laulu ja tantsu saateks mängiti pilli kogu aeg: enamasti erinevaid puhk- ja keelpille. Keskaegsed keelpillid erinesid antiikajal levinuist seetõttu, et mängimisel kasutati palju poognat, ning keeled olid kinnitatud kõlakasti külge. 

Spetsiifiliselt keskaegsed pillid olid pirnikujulise kõlakastiga rebekk  ja fiidel. Rebekil oli 1-5 keelt, kõige sagedamini 3, pilli kõla sarnaneb tänapäeva vioolale, kuid seda mängiti pigem süles. Fiidel on hilisema viiuli eelkäija ja erinevates paikades olid pillid natuke erineva kuju ja keelte arvuga.

 Rebekk

  Fiidel

Levisid ka harf ning lauto, mida keskaegsed muusikud mängisid ka poognaga. Meie kandlele sarnane oli kolm- või nelinurksele kõlakastile paigutatud keeltega psalteerium, mida mängiti nii keeli sõrmedega näppides, kui poognaga.  

 Psalteerium

Huvitav keelpillide rühma kuuluv pill oli rataslüüra, teise nimega organistrum, mille keeled paneb kõlama nahaga ületõmmatud vändaga pöörlev ratas. Kui pilli mängiti, siis tekkis kaks heli: sõrmitsedes klahve muudeti helikõrgusi ülemistel keeltel, teised keeled kõlasid saatehelidena (burdoonhelidena). Kuula ka helinäidet. 

Rataslüüra e. organistrum

Puhkpillidest kasutati eelkõige erinevaid flööte, levinud oli ka kahekordse roohuulikuga šalmei, lisaks oli populaarne pill torupill. Pillid olid enamasti Araabia päritolu.

Šalmei

Tantsumuusika

Levinuim keskaegse tantsu žanr oli estampii, mis oli populaarne tantsuvorm 13. ja 14. sajandil. Tantsul oli neli kuni seitse osa, mis võisid üksteist korrata, kuid mille lõpud võisid olla erinevad. 

Teine tuntud keskaegne tants on saltarello, mille nimi tuleb itaalia keelsest sõnast saltare, mis tähendab "hüppama". Tantsule ongi iseloomulik hüplev samm ning tantsu iseloom on energiline ja isegi pisut ekstaatiline. Tants on algselt Itaalia rahvatants, kui jõudes õukonda, sai see teal kiiresti populaarseks.  

Tundmatu autori poolt kirja pandud saltarello kõlab taustaks filmile "Brother Son, Sister Moon" (1972, režissöör Franco Zefirelli), mis räägib Assisi Fransiscuse elust. 

4. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata omavahel üldiselt võrrelda (peamised sarnasused ja erinevused) keskaegset ilmalikku ja kiriklikku laulu (esitlusviis, sisu jne).

2. Osata oma sõnadega kirjeldada lühidalt Gregooriuse laulu.

3. Teada teemakohaseid mõisteid (vt. sõnastik: keskaeg)

4. Osata pildis ja helis ära tunda keskaegseid pille.

5. Heliküsimus: keskaegne tants, ilmalik laul, gregooriuse koraal