Klassitsism ja romantism kunstis. Realism

1. Klassitsism ja akadeemiline stiil

Kui muusikas on klassitsistliku ja romantistliku muusika kronoloogiline järgnevus selgesti eristatav, siis kunstistiilid on rohkem läbipõimunud ja samaaegsed. Suures osas räägime klassitsismist ja romantismist kui 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi kunstist. 

Klassitsism võttis vormis eeskujuks antiigi ja seda otseses mõttes: inspiratsiooniks olid nt. arheoloogilised väljakaevamised Pompeij linnas. Klassitsistlikku vormi toetas ka filosoofiline mõte (Voltaire): rõhutati kodanikukohust oma riigi eest, seda et vajaduse korral tuleb isiklikud vajadused ja soovid seada tahaplaanile. 

Klassitsismi on hea iseloomustada, sest sel on väga selged tunnused: 

1) üldised iseloomulikud märksõnad on lihtsus, reeglipärasus ja sümmeetria  

2) stiil järgib antiiki vormis: kopeerimine, täpne ülekandmine (tunneme maalidelt ära nt. antiikse rõivastuse)

3) stiil järgib antiiki temaatikas: maalidel kohtame antiigist tuntud ühiskonnategelasi või sündmusi

4) klassitsistlik kunstnik oli sageli „avaliku arvamuse teenistuses“, st. piltide kaudu edastatakse seda sõnumit, mis toetas ka riigivõimu.Isiklikku vaatenurka sai klassitsistlik maalikunstnik edasi anda  näiteks portreedes.

Klassitsismist kasvas välja pikaks ajaks peavooluna kanda kinnitanud akadeemiline kunst, mis mõjutas tugevalt kunsti tegemist, kunstist arusaamist ning kunsti õpetamiset. 

Akadeemiline stiil:

1) pidas esmatähtsaks joonistusoskust ja sellest ajast on vaatajatesse kinnistunud arusaam, et hea kunstniku mõõdupuuks on suurepärased natuurist joonistamise oskused.

2) töötati välja kindlad kompositsiooni- ja teemapõhimõtted (viimased enamasti antiigist lähtuvad), mis võeti aluseks "hea kunsti" hindamisel. 

3) viis sisse kunstiõppe. Kunsti hakati õpetama kunstikoolides e. akadeemiates ning peamiseks joonistamisoskuse kõrval oli vormiõpetus, kus muuseas õpetati modelleerimist vanade antiikkujude näitel. Antiikskulptuuride järgi joonistamise õppimine oli kunstikoolides tavaks kuni 20. sajandi 60ndate aastateni, Eestis on see traditsioon katkemas alles viimastel aastatel. Akadeemilise kunsti stiilinäide on toodud meisterliku joonistaja, Prantsuse kunstniku Jean Ingresi töö näite varal. Ingres valdas tehnikat suurepäraselt, andis kujutatava täpselt ja äratuntavalt edasi kuid tema joonistused ei ole kunagi olnud tuimad või "igavad".

4) kunsti populariseerimiseks hakati korraldama igaaastaseid üevaatenäitusi, kus tegevkunstnikud said esitleda oma kõige värskemaid teoseid. Kindlad ja üsna jäigad normid näitusematerjali valiku tegemisel põhjustasid lõpuks alternatiivsete kunstisundumuste tekke (realism ja impressionism). Siiski püsis akademism peavooluna tugevalt kuni 20 sajandi alguseni, mil muutused maailmas raputasid ka kunstelu põhjalikult paigast ära.

Jean A.D. Ingres. Paganini portree, 1819 (allikas)

Loe ja vaata lisaks veebikonspektist siit.

2. Romantism

Romantism esines suures plaanis klassitsimiga samaaegselt ja tõuke stiili tekkimiseks andis vastasseis või mitteleppimine valitseva korra ja mõtteviisiga üldiselt. Kui klassitsistid hindasid mõistust, siis romantikud tähtsustasid tundeid ja looduslähedust. Looduse eestkõnelejaks oli ka romantismi isaks kutsutud Prantsuse filosoofi Jean-Jaqcues Rousseau, kelle sulest pärineb hüüdlause. "Tagasi loodusesse!" Romantiste huvitasid eksootilised kauged maad ja salapärane, veel läbiuurimata keskaeg, olulised oli üksikisiku areng ja eneseotsingud ning originaalne eneseväljendus. 

Erinevalt klassitsismist romantismil selgeid ja üheselt määratletavaid vormitunnuseid ei ole. Romantilisi kunstnikke ühendas sarnane mõtteviis, soov teha asju teisiti kui peavool seda tahtis. Ühe ühise tunnusena võib siiski nimetada maalilisust, värvide olulisust ja seda, et iga kunstnik väljendas oma maalide kaudu enda isiklikke seisukohti ja enda maailmanägemust.

Klassitsismile vastanduti erinevalt, nii vormiliselt kuid eelkõige sisult: 

1) vastanduti kriitikaga ühiskonna suunas kujutades maalidel ka ebapopulaarseid sündmusi või kujutades maalidel mingit reaalset olukorda teistest, ebatraditsioonilisest vaatenurgast. 

2) vastanduti teistsuguse maailmakujutluse esitamisega: fantaasiamaastikud, õudusunenäod, sümbolite kasutamine; looduse kui elava organismi kujutamine. 

3) vastanduti vormiliselt ja kompositsiooniga: maalides väikeseformaadilisi töid või kasutades akvarelltehnikat. Akvarellmaal oli senini olnud aksepteeritud vaid kavandi tegemiseks, valmis töö tuli alati teostada õlivärvidega. Osad romantikud eirasid seda reeglit esitledes  oma töid akvarellitehnikas.

4) vastanduti ka eksootikaga: romantismiajal olid populaarsed rännakud näiteks Aafrikasse (Tuneesia, Egiptus). Lisaks kokkupuutele hoopis teistsuguse kultuuriga, kogesid kunstnikud ka hoopis teistsugust valgust. 

Lisaks maalilisusele oli romantismi ühine nimetaja piltide emotsionaalne laeng: eesmärk oli tööde kaudu tekitada vaatajas reaktsioon tunnete osas. Oluline on siiski silmas pidada, et tegemist ei ole ainult positiivsete ja "roosade päikseloojangu" tunnete väljendamisega: pigem rõhutati negatiive laenguga emotsioone: üksindust, ängi, igatsust, hirmu, valu. Stiilinäide on toodud Saksa kunstniku Caspar David Friedrichi loomingust, kelle maalidel kujutatud esemed/olukorrad/nähtused kandsid alati mingit lisatähendust. Näiteks: vaade kaugusesse - igatsus, soov "ära minna", erinevas vanuses inimeste kujutamine - erinevad elu etapid, kuuvalgus - jumala kohalolu jne.

Friedrich. Elu erinevad staadiumid, 1835 (allikas)

Lisa saad lugeda veebikonspektist siit.

2.1. Eugene Delacroix ja Theodore Gericault

Prantsusmaal esines tugevalt ühiskonnakriitilisus, mis oli arusaadav mõeldes end korraks sellese aega (Suur Prantsuse Revolutsioon ja sellele eelnev ja järgnev). Kunstnikest nimetan  kaks: Eugene Delacroix ja Theodore Gericault. Delacroix`i tuntuim maal on "Vabadus viib rahva barrikaadidele" kuid ta maalis palju ka eksootilistest maadest, nt. Maroko teemalisi maale (pilt 1). Teda võlus lõunamaade teistsugune ühiskonnakorraldus ja kunstnikuna valgus ja värvid. 

2.2. Caspar David Friedrich

Näitena isikliku fantaasimaailma kujutamisest läbi maastike toon Saksa päritolu kunstniku Caspar David Friedrich`i. Friedrich maalis maastikke, kuid need olid tema peas loodus, mitte tegelikkuses eksisteerivad, täis sümboleid ja lisatähendusi. Eriline koht kunstniku loomingus oli religioonil ning visuaalses pildis keskajale viitavatel märkidel, nt. gooti stiilis hoonete varemetel. Loodusel endal on Friedrich`i jaoks eriline koht: puud, vesi või mäed polnud tema jaoks lihtsalt meid ümbritsev taust vaid kandsid kindlat tähendust, neil oli oma sõnum ja iseloom. Kunstnik pidas oluliseks ka looduse ja inimese vahelise suhte rõhutamist. (pildid 3 ja 4)

Pilt 3. Friedrich. Kuutõus mere kohal, 1822 (allikas), loe pikemalt pildi kohta siit.

Pilt 4. Munk mere ääres, 1810 (allikas)
Maal on üks radikaalsemaid Friedrich`i loomingus: nii kompositsionilt (praktiliselt tühi maastik) kui sisult (väike inimene kaitsetuna Suure Looduse/ Jumala palge ees)

2.3. William Blake ja William Turner

Klassitsismile võidi vastanduda ka vormiliselt ja kompositsioonilt: maalides väikese formaadilisi töid või kasutades akvarell-või temperamaali. Veepõhiste värvide kasutamine oli senini olnud aksepteeritud vaid kavandi tegemiseks, valmis töö tuli alati teostada õlivärvidega. Osad romantikud eirasid seda reeglit esitledes oma töid teisel viisil. (pilt 5) Selline kunstnik oli näiteks William Blake, kes oli väga omanäoline looja mitmes mõttes. Üks tema eripärasid oli veel mitmekülgus: lisaks maalimisele ta ka kirjutas ning sageli on tema tööd vaadeldavad koos tema kirjatöödega ja vastupidi, olles moodustunud orgaanilise terviku. Lisaks maalimisele akvarelli- ja temperavärvidega, oli oluline osa Blake loomingus ka graafikal: erinevatel sügavtrükitehnikatel. Blake oli inspireeritud nii religioonist (esitledes seda läbi enda prisma), teaduse saavututest ning ühiskonnas toimuvast. 

Pilt 5. Blake. Newton, 1795 (allikas)

Nimetan ära ka ühe teise Inglismaa romantika: William Turneri. Turnerit on peetud üheks parimaks marinistiks e. meremaalijaks läbi aegade. Tema töödes muutub meri elavaks organismiks ning seda saab lihtsalt iseloomustada kui kurja või leebet. (pilt 6) Turneri tööd olid ebaharilikud ka tehnika poolest: ta kasutas küll õlivärve kuid maalis neid väga õhukeste kihtidena nii, et tulemus jäi läbipaistev. Värvide läbikumavus on omane pigem akvarelltehnikate. Tema tööde maalilisus ja valgusekasutus on olnud inspiratsiooniks ka impressionistidele. 

Pilt 6. Turner. Orjalaev, 1840 (allikas) 

2.4. Fransisco de Goya

Hispaania kunstnik Francisco de Goya oli väga mitmepalgeline ja tegeles väga paljude erinevate teemadega. Võib öelda, et ka Hispaania tollane poliitiline olukord (kodusõda) soodustas romantilise kunstnikukarakteri väljakujunemist. Üks tema tuntuimaid töid on "3. mai: ülestõusnute mahalaskmine", kuid sõjakoledusi näitab kunstnik väga realistlikul moel läbi oma graafiliste piltide. (pilt 7) Goya oli ametilt Hispaania kuninga õuekunstnik, mis tegi tema olukorra veel keerukamaks. Goya eluteed saatis ka isiklik tragöödia: kurdistumine, mis viis omakorda vaimse haiguse tekkimiseni. 

Pilt 7. Goya. Ja nad on kartmatud ja nad võitlevad kui metsikud loomad, 1811-12 graafikasarjast "Sõjakoledused" (allikas)

Väga emotsionaalselt kirjeldab Goya elu Hispaania kodusõja perioodil Miloš Formani 2006 aastal valminud mängufilm "Goyas Ghosts". Siiski on Goya kunstiajalukku läinud ka hoopis teistlaadse teosega, nimelt omistatakse esimene ilma müütilise või piiblitaustata alasti naise maal just temale. (pilt 8)

3. Realism

Viimane antud kursusel käsitletav kunstistiil on realism, sellega peaaegu samaaegselt tekkis ka impressionism, millest alates räägitakse modernistlikust kunstist ja mis juhatab sisse viimase kunstikursuse. Kuigi realism ja impressionism arenesid välja suhteliselt samal ajal, 19. sajandi keskpaigas ja II pooles, olid tekkepõhjused ja olid kohati lahknevad. 

Ühised mõjutajad mõlema stiili tekkimise ja arengu juures olid fotograafia leiutamine ja õlivärvide tinatuubidesse pakendamine. Esimene mõjutas maailmast arusaamist üldiselt: kui varem oli kunst ja kunstniku silm olnud ainuvõimalik maailma peegeldaja. Kui silm eksis, tekkis ka ekslik arusaam. Fotograafia oli objektiivne ning näitas asju nii nagu need on.

Teine leiutis: värvide tinatuubidesse pakendamine, võimaldas kunstnikul palju lihtsamalt töötada. Kadus ära maalimisele eelnev planeerimine: värvitoonide valik ja segamine. Kalkuleerimine, kui palju värvi tarvis läheb. Väga oluline muutus oli see, et kunstnik sai minna välja ja maalida otse, erinevalt vareselmast, mil nt. maastikumaali sai teha vaid eelnevate visandite alusel. Ka aitasid tinatuubidesse pakendatud õlivärvid kaasa kunstitegemise laienemisele. Kuna värvid muutusid odavamaks ning nende käsitsemine lihtsamaks, sai üha  rohkem inimesi sai endale maalimist lubada.

Realismi tekkele aitas kaasa ka romantiline maalikunst ja selle tundeküllus. Sellele vastukaaluks tekkis kunstnike rühm, kes soovisid näitada "tõde": ilustamata maailma nii nagu see on. Nii tegeleb üks osa realismist maastikumaaliga, kust puudub romantistlik tundelisus ja mis on karge ja objektiivne (Barbizoni koolkond).

Teine osa realismist keskendub sotsiaalsetele teemadele: lihtrahva, töölise ja talupoja elu kujutamisele sellisena nagu see on. Seoses tööstuse ja tehnika kiire arenguga ning linnade kiire kasvuga teravnesid sotsiaalprobleemid ning kasvas õhiskondlik ebavõrdsus. Juba kindlal positsioonil kodanluse kõrvale tekkis lihtne töölisklass: vabrikutes ja tehastes väikese palga eest töötavad inimesed. Realistid soovisid ilustamata maailmale näidata nende rasket, sageli väljakannatamatut olukorda. Vormi poolest võib üheks ühiseks tunnuseks lugeda pildi koloriiti: see oli pigem tuhm ja maalitud "poriste" pruunide värvidega rõhutamaks argielu hallust ja raskust. Siiski ei olnud see realismi puhul valdav.

Esimesed realistide näitused ei olnud väga popuaarsed ning tavapärasele kunsti aastanäitustele nende töid vastu ei võetud. Nii korraldasid nad alternatiivseid näituse kohtades, mis parasjagu võikalik: raamatukauplused, kohvikud. Realistliku kunsti näiteks toon Prantsuse maalija Jean-Francoise Millet töö, millel ta kujutab talupoegi kartuleid võtmas. 

Pilt 2. Millet. Kartulikoristus, 1855 (allikas)

3.1. Courbet, Millet, Repin

Gustave Courbet

Courbet oli kunstnik, kes mässas jõuliselt ametliku kunsti normide vastu. Tema korraldatud näitusest said realistid endale nime: nimelt kui tema tööd ametlikult näituselt tagasi lükati, riputas Courbet oma pildid üles sõbra raamatupoe tagaruumi ning uksele sildi "La realisme". 

Tema teoste teemadeks olid igapäevaelu stseenid: lihtsad inimesed, töölised, kuid populaarne osa tema loomingust olid ka aktid. Üsna sageli kasutas Courbet oma piltide kaudu ka allegooriat (mõistukõnet). Esimese pildinäitena on toodud üks tema märgilisematest ja kontseptuaalsematest teostest "Kunstniku ateljees". Pildil on kujutatud oma ateljees maastikku maalivat kunstnikku, keda ümbritsevad reaalselt olemasolevad inimesed ja Tõde alasti naise näol. (pilt 1)

Pilt1. Courbet. Kunstniku ateljees, 1855 (allikas)

Näide lihtsa inimese igapäevatööd kujutavast maalist on "Kiviraidurid": lihtne kuid mõjus töö. (pilt 2) Tegemist on reproga, sest originaal hävis II maailmasõjas.

Pilt 2. Kiviraidurid, 1849 (allikas)

Courbet maalis üsna jõulisi ning tugevalt erootilisi nais akte, mida ta maalis sageli ka tellimustöödena. Näide pärineb hilisemast perioodist ning on varasematega võrreldes "mahedam". (pilt 3)

Pilt 3. Naine lainetes, 1868 (allikas)

Jean Millet

Millet tööde erilisus ja tähtsustähtsus seisnevad ajaloolise tõepära esitlemises. Kunstnik maalis seeria töid, mis kujutavad Barbizoni maakonna inimesi oma igapäevaste toimetuste juures. (pilt 4).Antud aladel on tänapäeval kiirteed, niisiis on Millet maalid justkui ajalooline dokument, mis räägib pooleteisesaja tagusest ajast. Millet kujutab inimesi uurivalt, objektiivselt ja heatahtliku pilguga.

Pilt 4. Millet. Kartulikoristus, 1855 (allikas)

Ilja Repin

Repin oli Venemaa tuntuim realismi esindaja. Teda on klassifitseeritud ka kriitilise realismi kunstnikuks, kuna kujutas palju tolleaegse lihtsa vene inimese elu. Olulise osa tema loomingust moodustavad ka portreed kultuuri -ja muu avaliku elu tegelastest, nt. on ta maalinud kirjanikku Lev Tolstoid ja arsti Nikolai Pirogovi. Näitena toon portree Vene rahvusromantilise heliloojast Mussorskist (pilt.5) ning allegooriline portree Lev Tolstoist. 

Pärast oma surma 1930. aastal sai Repinist enese teadmata kommunismi pildiline eestkõneleja. Nimelt oli ta Stalini üks lemmikkunstnikke, kes tema maale sageli enda propagandistlikes huvides ära kasutas.

Pilt 5. Modest Mussorski portree, 1881 (allikas)

Pilt 6. Lev Tolstoi põllul kündmas, 1887 (allikas)

4. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Teada klassitsismi ja romantismi tekkepõhjuseid ja taustsüsteemi. 

2. Osata kokku viia stiil ja sellega seotud märksõnad ja iseloomulikud tunnused (uuendused, muutused) kunstis.

3. Teada perioodiga seotud mõisteid kunstis(vt. sõnastik)

4. Osata märksõnade või kirjelduse järgi kunstniku ära tunda. 

5. Pildiküsimus: tunda piltidelt ära erinevaid klassitsismile, romantismile ja realismile omaseid märksõnu ja määrata vastav stiil.