Romantism kunstis ja muusikas

Õpikeskkond: TTG kursused
Kursus: Kultuurilugu II osa
Raamat: Romantism kunstis ja muusikas
Printija: Külaliskasutaja
Kuupäev: reede, 24. mai 2024, 20.24 PM

Kirjeldus

Õppematerjal

1. Romantism

Romantism esines suures plaanis klassitsimiga samaaegselt ja tõuke stiili tekkimiseks andis vastasseis või mitteleppimine valitseva korra ja mõtteviisiga üldiselt. Kui klassitsistid hindasid mõistust, siis romantikud tähtsustasid tundeid ja looduslähedust. Looduse eestkõnelejaks oli ka romantismi isaks kutsutud Prantsuse filosoofi Jean-Jaqcues Rousseau, kelle sulest pärineb hüüdlause. "Tagasi loodusesse!" Romantiste huvitasid eksootilised kauged maad ja salapärane, veel läbiuurimata keskaeg, olulised oli üksikisiku areng ja eneseotsingud ning originaalne eneseväljendus. 


Erinevalt klassitsismist romantismil selgeid ja üheselt määratletavaid vormitunnuseid ei ole. Romantilisi kunstnikke ühendas sarnane mõtteviis, soov teha asju teisiti kui peavool seda tahtis. Ühe ühise tunnusena võib siiski nimetada maalilisust, värvide olulisust ja seda, et iga kunstnik väljendas oma maalide kaudu enda isiklikke seisukohti ja enda maailmanägemust.

Klassitsismile vastanduti erinevalt, nii vormiliselt kuid eelkõige sisult: 

1) vastanduti kriitikaga ühiskonna suunas kujutades maalidel ka ebapopulaarseid sündmusi või kujutades maalidel mingit reaalset olukorda teistest, ebatraditsioonilisest vaatenurgast. 

2) vastanduti teistsuguse maailmakujutluse esitamisegafantaasiamaastikud, õudusunenäod, sümbolite kasutamine; looduse kui elava organismi kujutamine. 

3) vastanduti vormiliselt ja kompositsiooniga: maalides väikeseformaadilisi töid või kasutades akvarelltehnikat. Akvarellmaal oli senini olnud aksepteeritud vaid kavandi tegemiseks, valmis töö tuli alati teostada õlivärvidega. Osad romantikud eirasid seda reeglit esitledes  oma töid akvarellitehnikas.

4) vastanduti ka eksootikaga: romantismiajal olid populaarsed rännakud näiteks Aafrikasse (Tuneesia, Egiptus). Lisaks kokkupuutele hoopis teistsuguse kultuuriga, kogesid kunstnikud ka hoopis teistsugust valgust. 


Lisaks maalilisusele oli romantismi ühine nimetaja piltide emotsionaalne laeng: eesmärk oli tööde kaudu tekitada vaatajas reaktsioon tunnete osas. Oluline on siiski silmas pidada, et tegemist ei ole ainult positiivsete ja "roosade päikseloojangu" tunnete väljendamisega: pigem rõhutati negatiive laenguga emotsioone: üksindust, ängi, igatsust, hirmu, valu. Stiilinäide on toodud Saksa kunstniku Caspar David Friedrichi loomingust, kelle maalidel kujutatud esemed/olukorrad/nähtused kandsid alati mingit lisatähendust. Näiteks: vaade kaugusesse - igatsus, soov "ära minna", erinevas vanuses inimeste kujutamine - erinevad elu etapid, kuuvalgus - jumala kohalolu jne.

Friedrich. Elu erinevad staadiumid, 1835 (allikas)


Lisa saad lugeda veebikonspektist siit.


1.1. Eugene Delacroix ja Theodore Gericault

Prantsusmaal esines tugevalt ühiskonnakriitilisus, mis oli arusaadav mõeldes end korraks sellese aega (Suur Prantsuse Revolutsioon ja sellele eelnev ja järgnev). Kunstnikest nimetan  kaks: Eugene Delacroix ja Theodore Gericault. Delacroix`i tuntuim maal on "Vabadus viib rahva barrikaadidele" kuid ta maalis palju ka eksootilistest maadest, nt. Maroko teemalisi maale (pilt 1). Teda võlus lõunamaade teistsugune ühiskonnakorraldus ja kunstnikuna valgus ja värvid. 

Pilt 1. Delacroix. Alžeeria naised, 1834 (allikas)


Gericault 
tuntuim maal on "Meduusi parv", mis kujutas üht tolleaegset reaalselt toimunud laevahukku. Teda huvitasid ka nn ühiskonna heidikuid, näiteks maalis ta vanu ja vaimuhaigeid (pilt 2): inimesi, kes seni väga palju esitletud poldud.

Pilt 2. Gericault. Vaimuhaige naine, 1822 (allikas)

1.2. Caspar David Friedrich

Näitena isikliku fantaasimaailma kujutamisest läbi maastike toon Saksa päritolu kunstniku Caspar David Friedrich`i. Friedrich maalis maastikke, kuid need olid tema peas loodus, mitte tegelikkuses eksisteerivad, täis sümboleid ja lisatähendusi. Eriline koht kunstniku loomingus oli religioonil ning visuaalses pildis keskajale viitavatel märkidel, nt. gooti stiilis hoonete varemetel. Loodusel endal on Friedrich`i jaoks eriline koht: puud, vesi või mäed polnud tema jaoks lihtsalt meid ümbritsev taust vaid kandsid kindlat tähendust, neil oli oma sõnum ja iseloom. Kunstnik pidas oluliseks ka looduse ja inimese vahelise suhte rõhutamist. (pildid 3 ja 4)

Pilt 3. Friedrich. Kuutõus mere kohal, 1822 (allikas), loe pikemalt pildi kohta siit.



Pilt 4. Munk mere ääres, 1810 (allikas)
Maal on üks radikaalsemaid Friedrich`i loomingus: nii kompositsionilt (praktiliselt tühi maastik) kui sisult (väike inimene kaitsetuna Suure Looduse/ Jumala palge ees)

1.3. William Blake ja William Turner

Klassitsismile võidi vastanduda ka vormiliselt ja kompositsioonilt: maalides väikese formaadilisi töid või kasutades akvarell-või temperamaali. Veepõhiste värvide kasutamine oli senini olnud aksepteeritud vaid kavandi tegemiseks, valmis töö tuli alati teostada õlivärvidega. Osad romantikud eirasid seda reeglit esitledes oma töid teisel viisil. (pilt 5) Selline kunstnik oli näiteks William Blake, kes oli väga omanäoline looja mitmes mõttes. Üks tema eripärasid oli veel mitmekülgus: lisaks maalimisele ta ka kirjutas ning sageli on tema tööd vaadeldavad koos tema kirjatöödega ja vastupidi, olles moodustunud orgaanilise terviku. Lisaks maalimisele akvarelli- ja temperavärvidega, oli oluline osa Blake loomingus ka graafikal: erinevatel sügavtrükitehnikatel. Blake oli inspireeritud nii religioonist (esitledes seda läbi enda prisma), teaduse saavututest ning ühiskonnas toimuvast. 

Pilt 5. Blake. Newton, 1795 (allikas)

Nimetan ära ka ühe teise Inglismaa romantika: William Turneri. Turnerit on peetud üheks parimaks marinistiks e. meremaalijaks läbi aegade. Tema töödes muutub meri elavaks organismiks ning seda saab lihtsalt iseloomustada kui kurja või leebet. (pilt 6) Turneri tööd olid ebaharilikud ka tehnika poolest: ta kasutas küll õlivärve kuid maalis neid väga õhukeste kihtidena nii, et tulemus jäi läbipaistev. Värvide läbikumavus on omane pigem akvarelltehnikate. Tema tööde maalilisus ja valgusekasutus on olnud inspiratsiooniks ka impressionistidele. 

Pilt 6. Turner. Orjalaev, 1840 (allikas


1.4. Fransisco de Goya

Hispaania kunstnik Francisco de Goya oli väga mitmepalgeline ja tegeles väga paljude erinevate teemadega. Võib öelda, et ka Hispaania tollane poliitiline olukord (kodusõda) soodustas romantilise kunstnikukarakteri väljakujunemist. Üks tema tuntuimaid töid on "3. mai: ülestõusnute mahalaskmine", kuid sõjakoledusi näitab kunstnik väga realistlikul moel läbi oma graafiliste piltide. (pilt 7) Goya oli ametilt Hispaania kuninga õuekunstnik, mis tegi tema olukorra veel keerukamaks. Goya eluteed saatis ka isiklik tragöödia: kurdistumine, mis viis omakorda vaimse haiguse tekkimiseni. 


Pilt 7. Goya. Ja nad on kartmatud ja nad võitlevad kui metsikud loomad, 1811-12 graafikasarjast "Sõjakoledused" (allikas)

Väga emotsionaalselt kirjeldab Goya elu Hispaania kodusõja perioodil Miloš Formani 2006 aastal valminud mängufilm "Goyas Ghosts". Siiski on Goya kunstiajalukku läinud ka hoopis teistlaadse teosega, nimelt omistatakse esimene ilma müütilise või piiblitaustata alasti naise maal just temale. (pilt 8)


Pilt 8. Goya. Alasti maja (naine), 1790-1800 (allikas)

2. Romantism muusikas

Kui kunstis esines romantism juba paralleelselt klassitsismiga, siis muusikas oli ühe stiili järgnevus teisele selgepiirilisem. Sarnaselt kunstiga tõsteti ka romantilise muusika juures esile tundeelu ja üksikisikut ja tema läbielamisi (pilt 1).


Pilt 1. Caspar David Friedrich. Rändaja udumere kohal, 1818 (allikas)


Romantilist muusikat iseloomustavaks märksõnaks on tundeküllasus. Muusika toetus programmilisele süžeele (sisule), mille aines võeti ajaloosündmustest, kirjandusteostest või elust enesest. Armastati kasutada loodusega seotud kujundeid, millel oli sümboolne tähendus.Palju kasutati ka surma ja teispoolsusega seotud temaatikat. Muusikaliste väljendusvahendite kasutamine muutus julgemaks ja mitmekesisemaks: orkestrid muutusid suuremaks. Paljud pillid omandasid oma tänapäevase kuju, uute pillidena lisandusid nt. tuuba ja harf. Ajastule iseloomulik oli  nn virtuoosikultus, kus kontsertettekande puhul muutus mingi pilli täiuslik tehniline valdamine eriti oluliseks. 


Instrumentaalmuusika

Klassitsismist võtsid romantikud üle sonaaditsükli, kuid käsitlesid selle vorme üsna vabalt. Loodi ka uusi iseseisvaid vorme nt. prelüüd, nokturm, tantsud jne. Nimetatud vorme oli keeruline kindlatesse žanriraamidesse paigutada, seega sai nende koondnimetuseks sümfooniline poeem. Sümfooniline poeem oli üheosaline heliteos, mille keskmeks on romantismi ideaalidele vastav ilukirjanduslik kangelane või süžee. Teost võib kirjeldada ka kui kirjandusliku teema või poeetilis-filosoofilise idee vaba ja kunstipärast tõlgendust, sellele osutab ka sõna "poeem" mõistes. Sümfooniline poeem oli populaarne žanr mitmete, eriti just rahvusromantiliste heliloojate loomingus. Programmilisi pealkirju pandi ka sümfooniatele. 


Vokaalmuusika

Romantilise vokaalmuusika üks juhtivamaid žanre oli ooper, selle kõrvale tekkis uus teatrimuusika žanr - operett. Opereti teket ja arengut kirjeldatakse järgmise nädala konspektis. 

Teine oluline romantismiaja vokaalmuusikažanr oli soololaul või kammerlaul ehk Lied (saksa k. laul)mis tekkis Saksamaal ja kujutab endas klaverisaatega soololaulu. Lied´i sõnad olid sageli sümboolse tähendusega, Laulu meloodia ja saatepilli muusika täiendasid teineteist. Saatepilliks oli enamasti klaver, mille ülesandeks sai lihtsalt tausta andmise asemel edastada lauluteksti kätketud tundeid ja stseene (nt. vetevulin või lehtede kohin). Selline saade oli tehniliselt keerukas ja nõudis esitajalt väga häid pianistivõimeid.

Lõpetuseks stiilinäide, milleks valisin Franz Schuberti laulu "Nõmmeroos" (Heidenröslein), milles tuleb selgelt välja romantikute poolt armastatud sümbolite süsteemi kasutamine. Laul räägib tee äärest kasvavast roosist, mis möödaminnes hooletult nopitakse ning siis samuti justkui möödaminnes maha pillatakse. Kui nimetan, et roos tähistab neidu ning noppija noormeest, siis edasi mõtlete juba ise :). (Otsisin näiteks laulu, millelt leiab ka ingliskeelsed subtiitrid, luuletuse sõnad on kirjutanud Johann Wolfgang von Goethe.)


2.1. Franz Schubert

Franz Schubert oli Austria helilooja, keda teatakse enim romantilise soololaulude tõttu. Schubert kirjutas üle 600 laulu.(pilt 1), lisaks neile lõi ta veel sümfooniaid ja kammermuusikat. 

Laulud on erinevad: alates lühikestest lihtsatest paladest, lõpetades keerukamate mitmeosaliste tsüklitega. Schubert on osanud enda isiklikud emotsionaalsed läbielamised ja kannatused panna ehedalt ja tundlikult muusikakeelde. 


Pilt 1. Näide Schuberti käsikirjast laulule "Forell" (allikas)

Schuberti laulutsüklitel oli läbiv teema ja sündmustik. Tuntuimad sellised laulutsüklid on 20 laulust koosnev ja noorest armastusest kõnelev "Ilus möldrineiu" ning 24 laulust koosnev ja traagilise üksinduse meeleoludest kantud "Talvine teekond"Näites saate kuulata üht laulu esimesest. 

  

Romantikuna armastab Schubert sümboleid ning asutab palju looduskujundeid: vulisev oja, hommikune härmatis või üksik hall vares muutuvad elusateks ja olulisteks. Humoorikas ja lõbus näide Schuberti loomingust on Laul forellile, mille sõnadega näidet saate järgnevalt kuulata.  


2.2. Frederyck Chopin ja Ferenc Liszt

Romantismiaja muusika armastatuim soolopill oli klaver ja klassikalise sonaadi kõrvale tekkisid uue žanrina väikevormid: nokturn (õhtu-või öömeeleolust inspireeritud lühipala), ballad, rapsoodia (vabas vormis fantaasiarikas heliteos) ja prelüüd (lühike, sissejuhatava iseloomuga vabas vormis pala). 

Nimetatud väikevormide tähtsaimad loojad ja esitajad olid heliloojad Frederyk Chopin ja Ferenc Liszt. Poola helilooja Chopin tõi meisterliku klaverimängijana (pilt 1) sisse uue mängimise tehnika,  mida nimetatakse pedaliseerimiseks -  viis, kuidas mängija toob helipilti nüansse sisse aktiivse pedaalide kasutamisega. 


Pilt 1. Henryk Siemiradzki. Chopin mängimas salongiõhtul Berliinis, u 1887 (allikas

Põhiosa Chopini loomingust moodustavad erinevad väikevormid klaverile, näiteks valsis ja prelüüdid. Ta laiendas oluliselt žanri piire, nt valsside puhul polnud tegemist lihtsalt tantsumuusika vaid mängutehniliselt keerukate kontsertvalssidega (ettekandmiseks ja kuulamiseks kirjutatud paladega). 

Oma prelüüdid koondas Chopin kogumikku "24 prelüüdi", mille koostamise eeskujuks oli Bachi kogumik ""Hästitempireeritud klaviir", milles sisalduvad palad kõlavad kõigis 24 helistikus. Nii teeb ka Chopin klaveriga. Näites kõleb Chopini tuntuim prelüüd: Prelüüd nr 15 Des-duur ("Vihmapiiskade prelüüd). 



Teine klaverile keskendunud romantiline helilooja oli Ungarlane Ferenc Liszt. Liszti uuenduseks oli uue interpretatsioonisuuna (muusika mängimise/esitamisviis) rajamine: helilooja kaasas kõik klaveriregistrid (kõik kolm eri kõrgust korraga) eesmärgiga anda klaverile orkestri kõlajõudu. 

Liszti loomingu põhiosa moodustavad loomulikult klaverile kirjutatud lühipalad, nt. etüüdid, Liszt kirjutas ka sümfoonilisi poeeme.

Helilooja tööd ilmusid mitme kogumikuna, millest mahukaim on "Rännuaastad". Eraldi kogumiku moodustasid Liszti kontsertetüüdid. Kontsertetüüdide juures seisnes Liszt uuenduslikkus nende toomises kontserdilavale - varem oli etüüdi peaeesmärk mängutehniliste võtete harjutamine. Nende tehniline nõudlikkus jäi endiselt kõrgeks. Näide pärineb kogumikust "Transtsendentsed etüüdid" ("piiri ületavad" etüüdid): Etüüd nr 12 b-moll pealkirjaga "Tuisk". 


Aktiivse pianistina käis Liszt pidevalt ringreisidel üle Euroopa jõudes 1842. aasta aprillis esineda ka Tartu Ülikooli aulas. Karismaatilise ja emotsionaalse artistina saavutas ta väga suure populaarsuse: nii suure, et käibele tuli mõiste "lisztomaania" tähistamaks helilooja peamiselt naissoost austajaid. (pilt 2)


Pilt 2. Theodor Hosemann. Liszt kontsertturneel Berliinis, 1842 (allikas)


2.3. Nicolo Paganini

Viiuldajate seal oli virtuoosiks Nicolo Paganini, kes sarnaselt Lisztiga esitas peamiselt oma loomingut. Paganini esinemislaadi on nimetatud kirglikuks, lausa deemonlikuks ja publikut hullutavaks, mis on arusaadav vaadates meistri välimust. (pilt 1) Oma kõhna näo ja kullinina, süsimustade pikkade juuste ning läbitungiva hüpnotiseeriva pilguga võis ta kirglikus mänguhoos mõjuda üsna "tumedalt".


Pilt. 1. George Friedrich Kersting. Paganini, 1830- 1831 (allikas)

Paganini võttis kasutusele palju uudseid tehnilisi mänguvõtteid vallates neid ise loomulikult meisterlikult. Tema meelisetteasteks oli võtta viiulilt maha kolm ülemist keelt ja mängida ainult alumisel g-keelel. Parim näide Paganini ainulaadsest pillikäsitlusest on helilooja tuntuim ja enim esitatud teos "24 kapriisi" sooloviiulile. Kuula pala Kapriis nr 24.

  Lõik pärineb Bernard Rose 2013 aastal ilmunud filmist "The devil´s Violinist" ("Saatanlik viiuldaja"), kus nimiosa mängib Saksamaa staarviiuldaja David Garrett.


2.4. Giuseppe Verdi

Giuseppe Verdi oli Itaalia kõigi aegade suurim ooperihelilooja, kes oli loominguliselt aktiivne poolsada aastat. Näiteks kirjutas ta oma viimase, koomilise ooperi "Falstaff", 80 aastaselt. Kokku kirjutas Verdi 26 ooperit, millest tuntumad on "Nabucco", "Traviata", "Aida" "Trubaduur", "Don Carlos", "Othello" ja "Rigoletto". 

Verdi ooperite võtmesõnaks on meloodilisus: helilooja oli kauni laulukultuuri austaja ja edasiviljeleja. Tema ooperitest tundtud aariad on nii populaarsed, kuna on oma olemuselt lihtsad ning on sageli olnud inspireeritud ka rahvalauludest.

Esimene muusikanäide on ooperist "Rigoletto", Rigoletto aaria La Donna e mobile ("Naised on heitlikud"), mida näites esitab legendaarne tenor Luciano Pavarotti. Ooperi jutustab loo liiderjajast hertsogist ja õuenarr Rigolettost, kelle teed ristuvad viimase tütre kaudu, kelle hertsog otsustab võrgutada. Nagu arvata võib on ooperi lõpp traagiline. Antud aaria sisu hoiti enne esietendust suures saladuses, sest helilooja aimas selle suurt edu. Esmaettekandel tuli aaria kordamisele (mis ei olnud tollal tavapärane) ning järgmisel päeval lauldi seda juba tänavatel.

Teine näide on ooperist "Macbeth" (Shakespeare), Nõidade koor I vaatusest, esitatud pisut kaasaegsemas võtmes. Kuigi esmaettekanne oli väga edukas, vajus ooper eelmise sajandi keskpaigani unustusse, mil 1950. aastatel sai sellest teatrite püsirepertuaari osa. Ooperi tegevustik toimub 11. sajandi Šotimaal.

Lisaks Verdile ja järgmisena tutvustatavale Wagnerile nimetan veel kaks heliloojat, kes romantismiajal oopereid kirjutasid: Giacomo Puccini (Boheem, Madam Butterfly) ja Charles Gonoud (Carmen)

2.5. Richard Wagner

Saksa helilooja Richard Wagneri oli lisaks heli loomisele ka aktiivne muusikateoreetik ja -kriitik. Ta viis ooperimuusikas läbi mitmeid uuendusi, mille mõju ulatus 20. sajandisse (on nimetatud ooperi konspektis). Lisaks muusika reformimisele pidas Wagner oluliseks rahvuslikkust ning väärtustas ooperikeele läbi Saksamaa muistendeid ja ajalugu. 

Tema läbimurde- või reformooperiks kujunes traagiline armastuslugu "Tristan ja Isolde". Wagneri peateoseks on aga aastatel 1854-1874 loodud suurejooneline neljast üksikooperist koosnev teos "Nibelungide sõrmus", mis jaotub siis neljaks ooperiks: "Reini kuld", "Valküür", "Siegfried" ja "Jumalate hukk". Kõigi nelja libreto aluseks on keskülemsaksa kangelaseepos "Nibelungide laul".

Kuulamisnäide pärineb ooperist "Tristan ja Isolde", kus kohtuvad ajalooline tegelikkus ja muistsed legendid. Ooperi tegevus toimub keskaegsel Iirimaal ning on alguses kahe vaenlase armastajateks saamise ja andestamise lugu. Helinäites kuulete Isolde juhtmotiivi. Juhtmotiiv oli Wagneri poolt kasutusse võetud uuendus, kus iga tegelase iseloomustamiseks on loodud nn. juhtmotiivid, mida esitatakse korduvalt etenduse jooksul.  


3. Kordamiseks

Kordamisküsimused


1. Osata paari lausega kirjeldada romantismi taustsüsteemi.

2. Osata kokku viia stiil ja sellega seotud märksõnad ja iseloomulikud tunnused (uuendused, muutused) nii kunstis kui muusikas.

3. Teada perioodiga seotud mõisted (vt. sõnastik)

4. Osata märksõnade või kirjelduse järgi kunstniku ära tunda. 

5. Pildiküsimus: tunda piltidelt ära erinevaid romantismile omaseid märksõnu.

6. Heliküsimus: tunda ära helilooja teos (Schubert, Chopin, Verdi, Wagner)