Arhitektuur renessansist historitsismini

1. Renessanss

Renessanssarhitektuur saab sarnaselt maalikunstile inspiratsiooni antiigist, seda näeme eriti selgelt varasemal perioodil. Renessanssarhitektuuri iseloomustavad:

1) vastandumine varasemale stiilile gootikale. Seda peamiselt kahel viisil: kui gootika pürgis kõrgustesse ja hooned olid detailirohked, siis renessanss rõhutab horisontaalsust ja lihtsust. Teiseks hakatakse üldse suuremat tähelepanu pöörama ilmalikele ehitistele kirikute asemel/kõrval.

2) antiiksete stiilielementide kasutamine. Nendeks on sambad, ümarkaared, hiljem kuppel, portikus, viil.

3) tasakaal detailide ja terviku suhtes, hoonete sümmeetriline põhiplaan

Profaanarhitektuuris e. ilmaliku funktsiooniga ehitiste juures levib lihtne, horisontaalsusele rõhuv elamutüüp - palazzo (pilt 1.), mille põhiplaani juures on lähtutud roomlaste avatud õuega aatriumist (joonis 1.) ja mille välisilmest leiab samuti mitmeid antiigile viitavaid detaile, nagu nt. ümarkaar, sambadetailid, piki katuseäärt jooksvad kaunistusornamendid jne. 

Pilt 1. Palazzo Farneze Roomas 1517 (allikas)

Hiljem lisandub eramutele veel antiigitunnuseid: kolmnurkne viil ja sammastega põhihoonest eralduv portikus (pilt 2.), arhitekt  Andrea Palladio järgi hakatakse sellist hoonetüüpi kutsuma palladioks.

Pilt 2. Andrea Palladio. Villa Rotunda, 1567-1606 (allikas)

Sakraalarhitektuur "tuleb samuti kõrgustest rohkem maa peale": eeskujuks võetakse antiiksed proportsioonid, uuesti tuleb kasutusele kuppel (pilt 3.). Ka saab just väiksemate kabelite puhul levinud vormiks ümarvorm (pilt 4.), selliseid kabeleid kutsutakse tempiettodeks. 

Pilt 3. Firenze katedraal, 1436 (allikas)                                                            Pilt 4. Tempietto Roomas (allikas)

Nimekaim sakraalehitis, mille ehitamisega renessansiajal algust tehakse, on Peetri Katedraal Vatikanis. Katedraali põhiplaaniks võetakse basiilika, millele lisandub kuppel, hoone fassaad ja suur väljak aga jäävad juba osalt järgmiste stiilide: baroki ja klassitsismi kujundada (pilt 5.). Hoone projekteerimise juures on olnud tegevad kolm suurt "B-d" - Brunelleschi, Buonarotti ja Bramante. Peetri katedraalist saab pikaks ajaks ka maalikunstnike ja skulptorite lõputult võimalusi pakkuv tellija.

Pilt 5. Peetri katedraal vatikalnis Roomas; 15 - 17 sajand (allikas)

Vaata rohkem pildinäiteid ja loe lisaks  kunstiajaloo veebikonspektist.

2. Barokk

Barokkarhitektuur esines peamiselt Itaalias, Prantsusmaal ja Inglismaal, tagasihoidlikumas ja kargemas vormis ka Madalmaades, kust kandus edasi põhjamaadesse ja ka meile, Eestisse. 

Barokkarhitektuuri iseloomustab:

1) pidulikum ja dekoorirohkem välis- ja siseilme, värvitud sein. Võrreldes renessansiga kasutatakse rohkem seinareljeefe ja ornamentikat. (pilt 1). 

2) eenduvate ja taanduvate pindade kasutamine. Üks barokile omane ornamendidetail on voluut (pilt 2), millega ühendati nt. erinevaid tasapindu.

Pilt 1. Gesu kirik Roomas, 1580. Arhitektid Giacomo Barocci da Vignola, Giacomo della Porta (allikas)

Pilt 2. Barokile iseloomulik arhitektuuridetail voluut (allikas)

3) suurte hooneteansamblite ehitamine ja linnaruumi kujundamine: väljakud, pargid, alleed, purskkaevud jne. Siin kasutati ka väikseid optilisi nippe; nt. väljakud tehti trapetsikujulised, tegi väljaku kas visuaalselt kitsamaks või avaramaks, olenevalt kummal pool platsi vaataja seisab. Sama põhimõtet on kasutatud ka Tartu Raekoja Platsi projekti juures. Tuntuim linnaarhitekt oli Lorenzo Bernini, kes on kujundanud nt. Peetri kiriku eelse väljaku koos seda ümbritsevate sammasgaleriide ja skulptuurigruppidega. (pilt 3)

Pilt 3. Lorenzo Bernini. Püha Peetri kiriku väljak ja kolonnaad, 1657-1667 (allikas)

Rokokoo esines arhitektuuristiilina kõige tugevamalt Prantsusmaal ja Saksamaal. Rokokoostiili põhielemendiks oli merekarbi poolmik, mida korrati nii hoonete sise-kui väliskujunduses, ka. mööbli ja tapeetide juures. Sellest ka stiilinimi: rocaille (pilt 4) tähendab prantsuse keeles just merekarpi.

Pilt 4. Merekarbi poolmikust tuletatud rokokoo ornament (allikas)

3. Klassitsism

Klassitsistlik arhitektuur lähtus väga selgelt ja konkreetselt antiigist, seda isegi kopeerides. Uus antiigivaimustus tekkis seoses Pompeij linna arheoloogiliste väljakaevamistega, mil puututi väga otseselt kokku antiikse pärandiga. Lisaks mõjutasid klassitsismi võidukäiku, eriti Prantsismaal, Napoleoni võimuletulek ja tollased valgustusajastu ideed: inimese mõistust ülimaks tõstev Voltaire filosoofia näiteks.

Klassitsislik arhitektuur toetus antiiksetele tõekspidamistele nii vormis kui sisus. 

Klassitsistlik arhitektuur on:

1) sümmeetrilise ülesehitusega

2) suursugune, kuid mitte suurustlev vaid pigem range 

3) maitsekate ja tervikusse sobivate dekooride e. kaunistustega. Kasutati kõiki antiigist tuttavaid sambatüüpe, neid omavahel kombineerides, kasutati stukkdekoori karniisidel ja siseruumides, ümarkaart uste ja aknaavades, kolmnurkseid frontoone (kaunistused uste ja akende kohal) ja kolmnurkset viilkatust.

Otse võeti antiigist üle võidukaar, mille tuntuim näide klassitsismist on Pariisi võidukaar (pilt 1), ka kopeeriti antiiktempleid, kus interjööris oldi küll rohkem kaasaegsemad.

Pilt 1. Tähe võidukaar (Arc de Triumf) Pariisis (allikas) 

Eestist leiame mitmeid ilusaid klassitsistliku arhitektuuri näiteid mõisaarhitektuurist, üks uhkemaid mõisaid on Saku mõisahoone. Tartu (pilt 2) on klassitsistliku arhitektuuripärandi saanud tänu Ülikoolile, mille peahoone ja kompleksi taasrajamine jäi just sellese aega.

Pilt 2. Raadi mõisa klassitsistlik väravamaja (allikas)

Kui tekib kõhklus, kas tegemist on klassitsismi või renessansiga (mõlemad võtavad eeskuju antiigist), siis klassitsism meenutab rohkem konkreetseid antiikehitisi. 

4. Historitsism

Historitsismiks nimetatakse perioodi arhitektuuris, mis hõlmas perioodi 19. sajandi II poolest 20. sajandi alguseni. 

Historitsism on stiil, mis võtab (nagu nimigi viitab) eeskuju varasematest perioodidest ja stiilidest. Erinevus eelnenud stiilidest seisneb selles, et historitsism ei ole seotud kindla ajalooperioodiga nagu oli nt. klassitsism: eeskuju antiigist. Kuid kuigi historitsistlik stiil lähtub mis tahes mineviku kunstivoolust, ei sega ta sama hoone juures  erinevaid stiilielemente ja detaile. Sellist stiili, mis segab erinevate stiilide arhitektuurielemente ühe hoone juures, nimetatakse eklektikaks.

Sakraalehitistes kasutati rohkem romaani ja gooti vorme (pilt nr 1). Profaanehitistes võeti eeskujuks antiiki, renessanssi ja barokki (pilt nr 2). Stiilinime ette käib liide neo või uus: nt. uusgootika, neobarokk.

Pilt 2. Riia Kunstihoone, 1885 (neorenessanss) (allikas)                              Pilt 1. Tartu Peetri kirik, 1882-84 (neogootika) (allikas)

Vihjeks, mis annab eile teada, et tegemist on historitsismiga, mitte originaalstiiliga (nt renessanss vs uusrenessanss), on eelkõige kasutatavad materjalid: 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses näeme ehitiste juures rohkem metallkonstruktsioone (aknad, uksed, rõdupiirded jms), ka on põhiehitusmaterjal (nt. kivi või tellis) sageli krohvitud. Kirikute juures võib vihjeks olla aken: uusversiooni juurest ei leia me nii detailseid vitraaže.

5. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata nimetada stiilide tekkimise põhjuseid.

2. Osata nimetada stiile iseloomustavaid üldiseid tunnuseid.

3 Osata ära tunda nelja käsitletud stiili iseloomulikud välised tunnused (kirjelduse järgi)

4. Osata piltidelt ära tunda näited renessansist, barokist, klassitsismist ja historitsismist.

5. Teada stiilidega seotud mõisteid: profaanarhitektuur, palazzo, voluut, pilaster, portikus, stukkdekoor, ...