Rahvakultuur

1. Sissejuhatus

Kuidas rahvakultuuri säilitada ja edasi kanda?

Muuseumid

Tavapäraselt oleme harjunud rahvakultuurist või -pärandist mõtlema minevikuvormis: see on midagi sellist, mis on olnud ja mida saab muuseumis vaatamas käia. Muuseumitel on kultuuripärandi säilitamisel väga oluline roll, sest asjade väärtus ja tähendus võib selguda alles aja jooksul. Nii on meil  ERM ja Vabaõhumuuseum, mis tutvustavad eelkõige esemelist ajalugu: alustavad talukultuurist ja mida aeg tänapäevale lähemal, seda rohkem ka linnainimese elu. Vabaõhumuuseumis näeb näiteks arhailist rehielamut, mis vanal moel enam väga kasutust ei leia, ja on seega tõesti hoidmist väärt. Samas näeb ka Nõukogudeaegset paneelmaja, mis on üsna hiljuti olnud meie igapäevaelu, kuid mis oma algsel kujul on samuti kadumas. 

Vana aja esemeid nimetatakse aineliseks kultuuripärandiks, need on siis konkreetsed füüsilised asjad, mis räägivad lugu sellest kuidas mingil hetkel elati. 

On aga veel vaimne kultuuripärand: need on teadmised oskused, kombed ja tavad, mida on põlvest põlve edasi antud ja mis loovad end aina uuesti, mõjustatuna keskkonnast ja inimestest. Näiteks kuuluvad siia alla rahvajutud, muinaslood ja suuline pärimus üldiselt. Vaimne pärand võib olla midagi väga ainulaadset nagu Seto leelo või hoopiski igapäevasem nagu sauna kütmine, vikatiga niitmine või leivategu. Nii võib olla, et kanname mingit kultuuritraditsiooni edasi nii, et me isegi ei mõtle sellest kui kultuuripärandist. Siinkohal lisan lingi Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse, mis pidevalt täieneb. Sirvige seda ja vaadake kas leiate enda jaoks midagi tavapärast/omast või hoopis üllatuslikku. Link

Eesti on Euroopa kontekstis üsna heas seisus seetõttu, et paljud traditsioonid ei ole meil katkenud, kuna neil ei ole olnud majanduslike olude tõttu võimalik katkeda. Näiteks keedetakse meil ikka moosi, ja tehakse kodus hapukurki või korjatakse metsaseeni ja -marju, sest alles hiljuti mitmekesistasid need oluliselt meie toidulauda. 

Lisaks muusumidele, kellel on rahvakultuuri ja vaimse pärandi säilitamisel, tutvustamisel ja edasi andmisel kandev roll, hoitakse pärandit elusana mitmel muul moel. Viljandi Kultuuriakadeemia õpetab traditsioonilisi käsitöö, kunsti ja muusikavorme, paljudel erinevadel pärimusmuusikafestivalidel saavad muusikud esinemisväljundi. Käsitöömeistrid on koondunud seltsidesse jne. jne. 

Selle nädala konspekt tutvustab natuke lähemalt rahvamuusikat ja Eesti rahvamustreid, mida näeme rõivastel, ehetel või mööblil.

2. Traditsiooniline rahvamuusika

Traditsiooniliseks rahvamuusikaks loetakse mingi kindla inimrühmaga (rahvaga) seotud muusikat, millel on pikaaegsed traditsioonid, mida on pikalt edasi kantud suuliselt (tänapäeval ka kirjalikult) teadmata muusika (laulude, pillilugude) autoreid. Tänapäeval kasutatakse rahvamuusikast rääkides järjest enam ka mõistet pärimusmuusika ning sisult ongi nad lähedased. 

Rahvamuusika võib esineda nii puhtal, autentsel kujul kui töötlusena ja segatud teiste kaasaegsete muusikastiilidega: džäss, pop, reggae jne. Kui rahvamuusika järgi saab tantsida, on see alati hinnas, mida näitab ka kestev laulu- ja tantsupidude populaarsus.

Rahvamuusika teaduslikumat poolt lahkab järgmine veebiartikkel.

Vanem rahvalaul

Pärimuskultuuri seisukohalt jaguneb Eesti kaheks suuremaks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks. Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega. Mõlema juures leiab ühiseid jooni slaavi rahvakultuuriga.

Eesti vanemas rahvalaulus (enne 18. sajandit esinev) on palju kõnele, loodushäältele või nutule sarnanevaid helisid/ häälitsusi. Sellised laululiigid - hüüded, loitsud, itkud - on sarnasel kujul tuntud paljudel eri rahvastel. 

Esimene terviklik rahvalaul ilmus  trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” (1695).

Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?

Erra tulle Ellaken.

Miks ep ella eile tulnut?

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla,

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Siess ollen Walmis Wainijull,

Kaunis karja Satemalle.

Suurem osa vanemast rahvalaulust on olnud otseselt seotud mingi tegevusega ning laulude liigitus ja  stiilitunnused sõltuvad sellest, kas tegemist on nt. töölaulude, pulma- ja matuselaulude või sõjalauludega.

Lauldi tavaliselt üksi, laul oli seega ühehäälne. Iga paik kandis mingit vaid temale omast eripära, näiteks murrete või pärimuste kaudu. Eraldi liik Eesti rahvalaulu juures on regilaul, millest on juttu allpool. 

Vanema rahvalaulu juures on oluline ka lauliku mõiste. Laulik, Setumaal austavalt Lauluema, on laulu elav esitaja ja traditsiooni hea tundja, ka võis ta olla rahvaarst või teadja. Laulikust sõltus teksti püsimajäämine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja  olukorrale vastav improviseerimine. Iga laulik kandis oma laulude kaudu edasi konkreetse paiga traditsioone. Tuntuimad laulikud on olnud Epp Vasar Mulgimaalt, Liis Alas Kihnust ja Anne Vabarna Setomaalt.

Uuem rahvalaul hakkas levima 18. sajandil ning sai valdavaks 19. sajandil. Uuemate laulude sisu oli kaasaegsem, mõjutatud ka kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist, neid tõlgiti nt. Saksa, Läti või Venemaa lauludest.  Inimeste eluviis oli liikuvam,  kõnes rohkem kirjakeele mõjutusi, seega on uuemas rahvalaulus vähem kohalikke erijooni. Laul sai kindlama vormi, kuid vähemaks jäi varasemat improvisatsioonilisust. 

Elu, elu, miks mind vaevad,                           

miks sa tood mul  kurvastust,

miks sa mulle hauda kaevad,

kinni katad armastust!

Uuema rahvalaulude viisid muutusid aga keerukamaks ning olid sageli ka mitmehäälsed, esitajateks olid varasemast sagedamini ka mehed. Laule hakkasid saatma pillid: kannel ja lõõtspill. Temaatiliselt uuemad laulud olid regilaulust välja kasvanud eluolust pajatavad külalaulud, sõja- ja vangilaulud, saksapärased tundelised armastuslaulud, uus žanrina tekkis rahvapärane kirikulaul. 

Nii vanema kui uuema rahvalaulu juurde kuulusid ka laulumängud, ringmängud ja rahvatants. Osad ringmängud elavad veidi muutunud kujul tänaseni, nt. "Me lähme rukist lõikama" või "Kes aias". Järgnevas klipis võid kuulata laulumängude tõlgendust Estonian Voices` esituses. 

Regilaul

Regilaul on regivärsiline Eesti rahvalaul, mille esitajaks olid enamasti naised ja mis sündis kollektiivse ühisloomingu tulemusena. Regilaulu vanuseks on arvatud tuhat kuni kakstuhat aastat. Regilaul oli kõige levinuim rahvalaul kuni 19. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja uuemad meloodilisele viisile ülesehitatud kunstrahvalaulud.

Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Regilaulus on esikohal sõnad, teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus, värsivormiks on regivärss. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, ("veere, veere, päevakene"). Selline värsivorm kujunes rohkem kui tuhat aastat tagasi. 

Mul on väike vellekene,

põlve pikku poisikene.

Ta teeb toa tuule peale,

maja marja varre peale,

koja kobrulehe peale ..

Regilaulu viis on lühike ja lihtne ja valdavalt ühehäälne.

Regilaulu esitavad enamasti vaheldumisi koor ja eeslaulja: eeslaulja on laulu edasiviija, koor kordab eeslaulja esitatud värsse. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. 

Traditsiooniliselt lauldi regilaule ilma pillisaateta, rütmi rõhutati näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutusega.

Järgnevas videolõigus räägib regilaulust TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Celia Roose. Link

Tänasel päeval on regilaul ehk kõige elulisem, enim igapäevase eluga seotud Kihnus ja Lõuna-Eestis ning eriti Setomaal. Regilaulu motiive on oma loomigus palju kasutanud ka helilooja Veljo Tormis, kelle teost "Raua needmine" saad kuulata allolevast videost. 

Rahvalauludest detailselt võib lugeda järgnevast veebiartiklist, mille on koostanud Taive Särg ja Koidu Ilmjärv.

3. Rahvamuusika tänapäeval

Tänasel päeval on kas autentne rahvamuusika või seda kuidagi tõlgendav muusika muutunud väga populaarseks ja seda kogu maailmas, mitte ainult Eestis. Eestis esitatakse rahva- või uuema sõna järgi pärimusmuusikat juba rahvusvaheliseks festivaliks kasvanud Viljandi Folgil, lisaks toimuvad väiksemad festivalid, nt Viru Folk või Hiiu Folk. Kuid rahvamuusikast inspireeritud muusikat teevad ka artistid, keda on paigutatud ka näiteks rock-või džässmuusikute alla. Allpool mõned nimelised näited ja paar muusikaklippi.

Võrumaalt pärit Mari Kalkun esineb nii sooloartistina kui koos ansambliga Runorun. Tema loomingus on kõrvuti rahvaviisid ja autorilooming, au sees on võro keel. Pillidest mängib ta teiste seas akordionit ja kannelt. 

Paabel on džässiliku kõlaga kümmekond aastat tegutsenud ansambel, mis käsitseb rahvamuusikat üsna vabalt. 

Paabelis mängib muude pillide hulgas torupilli hetkel ilmselt ühe populaarsema folkrockansambli TradAtacki! üks liikmeist Sandra Sillamaa, bändi teine liige Jalmar Vabarna jõuab samuti kaasa lüüa veel paljudes teistestki kollektiivides, teiste seas näiteks Zetod või Curly Strings. Setomaalt pärit "poistebänd" Zetod esitab rahvalikke laule ja seto regilaulu pungilikult värskes võtmes.

Lõõtspilli kuuleb ansambel RÜÜT palades, mis mängib traditsioonilist rahvamuusikat töödeldes lugusid igal võimalikul moel. Samuti esitavad nad autoriloomingut.

Omanäolised rahvamuusikat ja autoriloomingut põimivad muusikud on veel näiteks Maarja Nuut ja Triinu Taul. Rahvamuusikat traditsioonilisemas või moodsamas võtmes esitatavaid muusikuid on Eestis väga palju ning tuleb üha juurde. 2018 aasta Viljandi Folgi hüüdlause oli "Sajaga!" ning 2019 aastal "Kõlab hästi".

4. Traditsioonilised Eesti rahvapillid

Traditsioonilised Eesti rahvapillid on kannel ja Hiiu kannel, jauram, lõõtspill, parmupill, torupill ning vilepill. Vanema rahvamuusika alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood. Vanemale pillimuusikale on omased lihtsad viisid, ühehäälsus, lühikesed vormid ja varieeruvus. 

Kannel on vanimaid Eesti rahvapille kuid see on vanimaid pille paljude rahvaste juures. Kandleid on mitut liiki, enamasti liigitatakse neid kõlakasti suuruse või kuju ning keelte arvu järgi (pilt 1. ja 2). Vanematel ja väiksematel kandletel oli näiteks vaid 5 keelt. Kannelt mängitakse kas sõrmede või plektroniga. 

Pilt 1. Kuue keelega väikekannel (allikas) 

Pilt 2. Tallinna klaverivabriku poolt 1988 aastal valmistatud kromaatiline kannel (allikas)

Hiiu kannel on tegelikult poogenkeelpill, mis toetatakse mängides põlvedele. Pärit on pillitraditsioon Vormsi saarelt, kuhu on pilli kunagi veel vaem sisse toonud rootslased. Vormsirootsi keeles on pilli nimeks talharpa (tal-jõhv, harpa-pill vanas rootsi keeles). 2009 aastal toimus Viljandis Hiiu kandle ja selle sugulaspillide mängijate kokkutulek, kust pärineb ka järgnev lõik. 

Vanimaid pille on ka parmupill, mis on samuti Eesti rahvamuusikas laialt kasutuses olnud, seda mängiti soolopillina nt. pulmades või kõrtsides tantsuks. Parmupill on ka täna väga populaarne rahvamuusika esitamise pill, laiema publikuni jõudis pill selleaastase Eesti Laulu poolfinaalis palas "Parmumäng" . Parmupilli mängis seal Cätlin Mägi, laulsid Jaan Pehk, Liisi Koikson, Liina Saar ja Hanna-Liina Võsa ning viiulit mängis Tiit Kikas.

Torupilli on Eestis mängitud pea 700 aastat, jällegi eelkõige pulmas ja külapidudes tantsuks. 19. sajandi keskpaigas lõõtspilli sissetulemisel varjusurmas olnud pillile uue hingamise andmise juures on palju kaasa aidanud perekond Taulide aastatepikkune töö nii pillide valmistajatena kui mängijatena. 

Viimasena nimetan olulise pillina lõõtspilli, mis on teistega võrreldes küll suhteliselt uus: jõudis Eestisse alles 19. sajandi hakul. Lõõtspillist sai populaarne külapidude pill ning tasapisi vahetas see välja senise torupilli. Õigeks Eesti lõõtspilliks peetakse pilli, mis siinsete meistrite valmistatud, kellest seni hinnatuim oli Võrumaa mees August Teppo. Tema pille hinnati nende särava tämbri ja hea hääles püsimise tõttu, ka olid nad välimuselt nägusad (pilt 3).

Pilt 3. August Teppo lõõts aastast 2012 (allikas)

Laiemalt tuntud ning populaarsemaid lõõtspilliansambleid täna on rahvalikke laule esitav Väikeste lõõtspillide ühing, kes on varsti tegutsenud juba 30 aastat. Teine pea sama auväärne esineja on 1992 aastal kokku tulnud Untsakad, kellelt ka lõõtsapala kuulamiseks. 

5. Traditsioonilised käsitöövormid

Rahvarõivad

Traditsiooniliselt on naiste osaks olnud kangakudumine (seelikud, linad jne), kudumine (sokid, kindad), tikkimine, viltimine (mütsid, kuued). Meeste osa oli savi, puit ja metall: mööbel ja tarbeesemed, ehted, savinõud. Mehed punusid ka korve kas vitstest või laastust.

Eesti traditsiooniline käsitöö avaldub tänapäevani kõige enam rahvarõivaste juures, mis on endiselt elav suuresti tänu laulu-ja tantsupeotraditsioonile. Omal ajal oli rahvarõivas aga ka tarbeese, igapäevaselt kantav riie: muidugi olid lihtsam argipäevariietus ja pidulikum pühapäevarõivas. 

Sümboolset tähendust kandsid rõivaste juures värv ja ornament, ka näitasid need ära rõiva kandja päritolu. Igale kandile oli omane kindel seelikutriibustik, kinda- ja vöökiri. Sõna "kiri" iseloomustab mustrit päris hästi, kuna ornamendid rääkisid alati mingit lugu, kandsit mingit sõnumit. Omal ajal oli sõna mustri sünonüüm.

Arhailiste kujundite hulgas on enim levinud leidnud sõõr, rõngasrist, kodarratas, kaheksakand või kaheksaharuline täht, erinevateharude arvuga elupuu, rist ja roos. 

Mulgi ja Kihnu arhailise tikandi motiive.(allikas)

Sõõr sümboliseeris eluringi, päikest ja taevakehasid aga ka korda ja harmooniat ning sellele omistati maagilist kaitsjõudu. 

Kaheksakanna kaheksa haaret sümboliseerivad ilmakaari, ornament on tuntud õnne sümbolina ja ta kaitseb meie vara ja kõike muud elus. 

Rõngasrist on valguse ja elu märk, rõngasratas saatuse ja elu märk. Hiljem on märkidele lisandunud ka kristlikke tähendusi. Tavapärane oli mustritesse panna ka nn. peremärke: mille juures kombineeriti erinevaid traditsioonilisi kirju omal viisil. 

Arhitektuur ja puidutöö

Eestlastele omane elamutüüp oli rehielamu, mis oli ühekorraga, ait, laut, töökoda ja elamu, mõnes kandis ka saun. Tasapisi kolisid ait, laut ja saun eraldi hoonetesse. Hoone keskel asus reheahi ja selle ümber paiknesid kambrid ja rehetuba ning rehealune. Rehetuba oli kogu aasta elutuba, kus sügisel ka vilja kuivatati. Rehealune oli töö tehemise koht ning talvel elasid seal sageli ka ka loomad. Algselt akendeta rehielamul on kõrge viilkatus, katuse otses avad suitsu väljumiseks. Põrand oli tambitud muldpõrand, kambrid võisid olla laudadega kaetud. Pikemalt saad rehielamu kohta lugeda järgmisest artiklist.

Uuetoa talu rehielamu (allikas)

Hoonetüübist ja elukorraldusest sõltuvalt ei kasutatud pikka aega tänapäevases mõistes mööblit: voodit, lauda, kappi jne. Tasapisi ilmusid need siiski ka talumajja. Vanimaid mööbliesemeid oli kirst, kuhu koguti vilja jm toidupiilist aga ka veimevakka. Kirst paiknes tavaliselt aidaosas (rehealuses) kuid igapäevaste asjade tarvis võis seda hóida ka rehetoas.

Esialgu valmistati kõik majapidamises vajalikud esemed ise (talvel) ning kui tarbeesemete puhul oli esmane nende praktilisus, siis kirste ka kaunistati. Vanimaid kaunistustehnikaid oli puulõige: puidu sisse sälkude lõikamine. Nii sai teha ka lihtsamaid mustreid.

18. sajandi riidekirst Läänemaalt (allikas)

Tasapisi ilmus ornament ka igapäevaesemetele: kappadele ja tünnidele, edaspidi toolidele, vooditele. "Sisse toodi" ka uusi kaunistustehnikaid, näiteks puidule põletamine.

6. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata nimetada traditsioonilisi rahvakultuuri vorme.

2. Osata lahti seletada vaimse kultuuripärandi mõiste ja tuua näiteid. 

3. Teada rahvalaulu jaotusi (uuem ja vanem rl.; Lõuna-ja Põhja-Eesti) ja osata kokku viia/ära tunda vanemat ja uuema rahvalaulu iseloomustavad märksõnad ja/või kirjeldused.

4. Osata oma sõnadega lahti seletada regilaulu mõiste.

5. Osata pildi järgi ära tunda Eesti traditsioonilised rahvapillid.

6. Teada teemaga seotud mõisteid (vt. sõnastik vastav ptk).

7. Heliküsimus.  Osata pildi järgi ära tunda Eesti rahvapille (Hiiu kannel, parmupill, torupill), ning helis eristada vanemat regilaulu, uuemat rahvalaulu ja rahvalaulu töötlust. 

8. Tunda pildil ära arhailisi Eesti ornamente.

9. Osata nimetada rahvakunsti (käsitöö) erinevaid vorme, tuua näiteid esemetest.