Kunsti ja muusika olemusest

1. Sissejuhatuse sissejuhatuseks

Kultuur on inimese tegevus või inimtegevuse tulemus kõige laiemas mõttes. Selle tegevuse tulemus võib olla füüsiline ese: ehitis, seinamaal, raamat või savikauss. Tulemus võib olla ka vaimne: kombed, tavad, traditsioonid, laulud. Kultuur võib olla ka teadmiste edasikandmine: kuidas teha saunavihta või kuidas kütta ahju.

Rahvakultuur on seega nii vanade traditsioonide edasikandmine kui uute traditsioonide loomine ja edasiviimine. Inimesed kes elavad ühises geograafilises kultuuriruumis jagavad traditsiooniliselt kindlat pärimust. Näiteks eestlased käivad juba 150 aastat laulu- ja tantsupeol. Jaapanis näiteks on 1000 aastat vana traditsioon, kus iga 20. aasta järel ehitatakse uuesti shinto pühamu - Ise pühamu. Viimane kord tehti seda 2013 aastal 62. korda. Ehtitustööd kestavad pea 10 aastat, kuna kasutatkse traditsioonilisi arhailisi töövõtteid ja tööriistu. Nii hoitakse elus vanu oskusi ja hoitakse au sees ka Jaapani traditsioonilist religiooni.

Tänapäeval on aga ka kultuuride ja pärimuse mõiste segunenud uuega, traditsioonid taasloovad end: eesti keeles luuletab itaallane, rahvatantsu tantsib mees aafrikast ning rahvaviisid kõlavad mitmes eri võtmes.

Kultuur ei ole midagi jäika ja muutumatut vaid muutub ajas pidevalt. Et ennast sellesse muutumisse mitte ära kaotada, on hea teada natuke sellest kuidas asjad on kunagi olnud, mida on tehtud ja miks on tehtud. Tänapäeva perspektiivist tunduvad vana aja maailmad nagu kivinenud pildid. Nii nagu meie pärand paistab 1000 aasta pärast meie järglastele? Teisisõnu iga kõlava ajaloonime taga, uhkete ehitiste või piltide ja esmapilgul arusaamatute pillilugude taga on kunagi seisnud elavad inimesed, täpselt samasugused nagu meie täna.

Niisiis mõtleme korraks, kus oleksime me täna ilma tuhandete aastate teguste mõtete, tegude ja lugudega? 

2. Helidest ja muusika mõistest

Sõna `muusika` on tänapäeva keelde tekkinud vanakreeka sõnast musike ja tähendab tõlkes `muusade kunsti`. Ehk teisisõnu on helide tekitamist kas pilli või häälega peetud juba ammu jumala poolt antud anniks ja muidu eriliseks. 

Kas muusika on igasugune heli, mis inimese osalusega tekib? Hõige metsas? Salvestatud linnamüra? Lapse vees sulistavad käed? Kindel on, et kõik maailma helid on muusika kirjutamisel olnud inspiratsiooniks ja algallikaks, nii kasvas hõikest laul ja veevulinast klaveripala. Nii võis muusika tegemine ka alguse saada: osana inimese igapäevtest tegemistest, osana verbaalsel suhtlemisel, vajadusel end selgeks teha.

Mõistel `muusika` ei ole tänase päevani kindlat kokkulepitud definitsiooni. On palju erinevaid koolkondi: osa rõhutab helide arvulist jaotust muusikas, teised peavad peamiseks tunnetel põhinemist. Tänapäeva muusikas leiab nii üht kui teist, kuid ainsa kunstivormina on muusikal võimalik  kõige selgemalt puudutada jõudes sõna otseses mõttes inimese keharakkudeni. Seetõttu mõjutab muusika absoluutselt iga kuulvat inimest. Järgnevas animatsioonis on püütud seletada, kuidas helid inimest mõjutavad, mis muutused inimese kehas ja peas tekivad. 

Muusikat saab liigitada mitmel erineval moel: esitlusviisi ja esitaja järgi: vokaal- või instrumentaalmuusika. Sisu järgi: kirikumuusika või teatrimuusika. Etnilise tausta järgi erinevate rahvaste muusikaks jne. Antud kolmel kursusel tutvume palju ka muusikaga, mis on paljuski loodud muusika enda pärast. nn. kunstmuusikaga. Muusikaga, mis kannab mingit sõnumit või edastab tunnet või kirjeldab ümbritsevat maailma. 

Milline on muusika ehitus ja millele peaks kuulaja muusikat kuulates keskenduma?

Muusikal on kunsti ees see füüsiline eelis, et kui kunsti vaatamiseks peab vaataja oma pilga ja mõtte vaadatavale suunama. Muusika v helid tulevad otse meie ajju, tekitades koheselt mingi füüsilise reaktsiooni: positiivse või negatiivse ärrituse. Muusika kuulmine võib koheselt tekitada hea või nukra meeleolu, soovi tantsida, äratundmise, rännaku ajalukku või fantaasiaase või hoopis näiteks vihapurske. Muusika tähelepanelikum kuulamine aitab tekkinud ärrituse põhjuseid mõista ning võibolla ka muuta konkreetsesse muusikapalasse suhtumist.

Hästi üldiselt võttes on koosneb muusika rütmist ja/või meloodiast (viis). Meloodiale  lisanduvad sageli laulu tekst/sõnum, oluline on ka pilli või hääle kõla e. tämber. Seega saime neli põhikomponenti, klassikalise või teisisõnu kunstmuusika juures lisandub veel mõiste harmoonia (kuidas muusika kokku kõlab) ja interpreet (muusika esitaja).

Need põhikomponendid ongi muusika osad, mis mõnd pala kuuldes või kuulates tekitavad kuulajais erinevaid emotsioone ja/või mõtteid. Rütm paneb jala tatsuma, nukker meloodia teeb kurvameelseks, rõõmsa sõnumiga laul teeb tuju heaks ja erilise kõlaga pill või hääl tekitab huvi. Nii saab edasi mõelda, et muusikat saab kirjutada kindlast eesmärgist/sihtgrupist lähtuvalt, kindlate sündmuste tarvis või konkreetseid olukordi kirjeldama. Kuulajana saame jälgida, millele on palas enim tähelepanu pööratud või millele meie mõte suundub ning oskame ka paremini muusikapala kuulata, kirjeldada ja põhjendada, miks see meile meeldib või ei meeldi.

Muusika puhul, mille juures heliloojad palju eksperimenteerivad ja ebaharilikke vahendeid kasutavad, on nimetatud muusika tükkideks jaotamine hea viis, kuidas muusika olemust püüda mõista. Kui kuulaja loobub otsimast muusikapalast ainult kaunist voolavat meloodiat võib tas tekitada huvi ja mitte vastumeelsust jälgida helide hüplemist nootidel ja otsida erinevate pillide hääli. Ja nii võib end harjutada kuulama igasugust muusikat.

Kuid nagu iga inimene on unikaalne on ka igal inimesel enda lemmikud ja muusika, mis teda kohe ja iga kell puudutab. Peaasi on ikka säilitada endas võime olla puudutatud.

Peatüki lõppu lisan kuulamisharjutuseks ühe Inuiitide kõrilaulu näite. Inuitid on Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas elav rahvas, kus naiste seas on säilinud huvitav traditsioon: vastakuti kõrilaulmine, mis algselt kasvas välja olukorrast kus naised olid palju üksi kodu (mehi jahilt ootamas) ja otsisid endale tegevust. Kõrilaulu "duell" kestab niikaua kuni esimene laulja katkestab, nt. hakkab naerma. 

3. Kunstist ja kunsti eesmärkidest

Inimesel on hääl ja sellega sai tekitada helisid ning inimesel on käed, millega sai joonistada märke ja kujundeid. Mingist hetkest omandasid teatud kujundid kindla tähenduse, seejärel sai nendega hakata jutustama lugusid. Tekkis nn. märkide keel, mille abiga infot edastada. Märgid ja kujundid olid osaks rituaalidest ja/või mängudest, andsid võimaluse end väljendada.

Ürgaja inimese maailmapilti kuulus (nii arvatakse lähtudes praegustest loodusrahvastest) animism - uskumus maailma,kus kõigil ja kõigel on hing. Milles see väljendus? Selles, et kõik igapäevased tegemised (nt. söögiotsimine) olid seotud millegi üldisemaga. Kui tunnete antud teema vastu rohkem huvi, soovitan kuulata Linnar Priimäe loengut:

http://heli.er.ee/helid/oy/OY2001_Linnar_Priimagi_Urginimene_meis.mp3

Aborigeenide kultuuri kuulub traditsioon, mida kutsutakse "laulutee" (songline). See sisaldab endas mitmeid tegevusi: laulmist, lugude jutustamist, igapäevaelu kirjeldamist ja pildi maailmist. Natuke rituaalse tegutsemise tulemusena tekib kirju muster, mis ühelt poolt on aborigeeni identiteeti kandev kunstiteos ning teisalt võib olla väga vabalt väljendudes "inimese teekonna kokkuvõte koos kommentaaridega". Imeline.

Kuidas kunsti mõista? Mis on kunsti eesmärgid?

Veel 150 aastat tagasi oli sellel küsimusel palju vastusevariante, kuid nagu tänaseks on maailm täiesti teine, on ka kunsti definitsioon muutunud. Toon siinkohal ära mõned variandid, kuidas on aastate jooksul kuni tänapäevani püütud kunsti lahti mõtestada.

Kunst loomingulise tegevusena - see on kuidas kunsti kõige laiemas tähenduses mõista. Kunsti element on igas tegevuses, mida tegija teeb loovalt ja innustunult, olgu see söögitegemine, aia kujundamine, võrrandite lahendamine või kõne pidamine. Nii leiame keelest ka palju "kunst" lõpuga liitsõnu: kõnekunst, kokakunst, elamiskunst jne. "Igaüks võib olla kunstnik!" on öelnud Joseph Beuys, pidades just silmas loovat lähenemist millegagi tegelemisel. Selle nimetuse alla käib ka isikupära ja kunstniku nägemus maailmas, subjektiivne pilk milllelegi või kellelegi. Vaade samale hoonele on ja peabki olema erinev, kui seda kujutavad kaks erinevat kunstnikku.

Selle seletuse alla käivad ka teised loomingulised alad nagu teater, film, tants, muusika, luule jne.

Kunst maailma peegeldajana - on olnud üks kunsti ülesandeid ja eesmärke praktiliselt aegade algusest ja on seda ka tänapäeval. Varem oli see üks kunsti peamisi ülesandeid: jutustada lugusid, rääkida toimunud sündmustest, kujutada füüsilist ja metafüüsilist maailma ja inimesi. Tänu säilinud piltidele, kujudele, kirjatekstidele teame me rääkida, kuidas elati 500, 1500 või 5000 aastat tagasi. Kunst on seega olnud ka ajalooline dokument, mille salvestamise juures pole kunstnik alati saanud olla enda peremees vaid on tööline või meister, kes täidab etteantud nõuet. Ning ka see räägib midagi ajast, millest kunstiteos pärineb.

Ka täna on säilinud kunsti roll maailma peegeldajana, kuid kunstnikel on teistsugused vahendid ning vaba voli peegeldada seda endale sobivas vormis ning teemal. 

Kujutav kunst - on kitsamalt kunsti liigid, mis midagi või kedagi kujutavad. Kujutav kunst on ka see, mida antud kolmel kursusel kõige rohkem vaatleme ehk need kunstiteosed, mis on tänaseks rohkem läbi uuritud ja kunstiajalukku paigutuvad. Kuna kursuse maht on piiratud, piirdume ka suures osas Euroopaga kuid põikame aeg ajalt ka mujale maailma.

Kujutava kunsti liigid on hädavajalik endale selgeks teha kui üldse soovime kunstist rääkida. Kunstiliik on teisiti öeldes viis kuidas kunsti tehakse: kas maalitakse, joonistatakse või projekteeritakse maja. Siin kursustel vaadeldakse maalikunsti, skulptuuri ning ka pisut arhitektuuri ja graafika arengut.

Skulptuur ja maal on vanimaid kunstiliike. Maal on tasapinnaline, seda iseloomustavad värvid ning maalikunstil on omakorda palju alaliike. Vanimaid maalitehnikaid on fresko, tänpäeval tuntud õlimaal on vaid 600 aastat vana. Maalikunsti alla kuuluvad klassikaliselt ka vitraaž ja mosaiik Skulptuur on kolmemõõtmeline.

Arhitektuuri ehk ehituskunsti ei loeta alati kujutava kunsti liikide alla, kuna otseselt see midagi ei kujuta ka on ehitisel sageli lisaks kunstiväärtusele ka praktiline otstarve. Kuid kuna hooned peegeldavad oma vormide kaudu mingi ajastu mõtteviisi kõige selgemalt.

Graafika trükikunstiharu on Euroopas ka suhteliselt hiline nähtus, mis hakkas laiemalt levima seoses trükipressi leiutamisega 14. sajandil. Graafikal kui joonistusel on pikem lugu, siia alla võib lugeda juba ka keskaegseid käsikirjalisi kalligraafilisi raamatuid. Graafikas väljendatakse end joonte abil, värv on teisejärgulisem.