Kunsti ja muusika olemusest

1. Sissejuhatuse sissejuhatuseks

Kultuur on inimese tegevus või inimtegevuse tulemus kõige laiemas mõttes. Selle tegevuse tulemus võib olla füüsiline ese: ehitis, seinamaal, raamat või savikauss. Tulemus võib olla ka vaimne: kombed, tavad, traditsioonid, laulud. Kultuur võib olla ka teadmiste edasikandmine: kuidas teha saunavihta või kuidas kütta ahju.

Rahvakultuur on seega nii vanade traditsioonide edasikandmine kui uute traditsioonide loomine ja edasiviimine. Inimesed kes elavad ühises geograafilises kultuuriruumis jagavad traditsiooniliselt kindlat pärimust. Näiteks eestlased käivad juba 150 aastat laulu- ja tantsupeol. Jaapanis näiteks on 1000 aastat vana traditsioon, kus iga 20. aasta järel ehitatakse uuesti shinto pühamu - Ise pühamu. Viimane kord tehti seda 2013 aastal 62. korda. Ehtitustööd kestavad pea 10 aastat, kuna kasutatkse traditsioonilisi arhailisi töövõtteid ja tööriistu. Nii hoitakse elus vanu oskusi ja hoitakse au sees ka Jaapani traditsioonilist religiooni.

Tänapäeval on aga ka kultuuride ja pärimuse mõiste segunenud uuega, traditsioonid taasloovad end: eesti keeles luuletab itaallane, rahvatantsu tantsib mees aafrikast ning rahvaviisid kõlavad mitmes eri võtmes.

Kultuur ei ole midagi jäika ja muutumatut vaid muutub ajas pidevalt. Et ennast sellesse muutumisse mitte ära kaotada, on hea teada natuke sellest kuidas asjad on kunagi olnud, mida on tehtud ja miks on tehtud. Tänapäeva perspektiivist tunduvad vana aja maailmad nagu kivinenud pildid. Nii nagu meie pärand paistab 1000 aasta pärast meie järglastele? Teisisõnu iga kõlava ajaloonime taga, uhkete ehitiste või piltide ja esmapilgul arusaamatute pillilugude taga on kunagi seisnud elavad inimesed, täpselt samasugused nagu meie täna.

Niisiis mõtleme korraks, kus oleksime me täna ilma tuhandete aastate teguste mõtete, tegude ja lugudega?