mingile kindlale etnilisele rahvale omane muusika tegemise viis: laulud, konkreetsed pillid, rütm jne

19. sajandi II poole loomesuund muusikas ja kunstis, mis sai ainest rahva ajaloost ja folkloorist

rändlaulikud antiikajal

on eesti vanimat tüüpi rahvalaul, kus põhirõhk on sõnadel, mitte viisi ja mis põhineb regivärsil: eeslaulja laulab ees ja koor kordab järele

regilaulule omane värsivorm, koosneb 8 silbist

skulptuuriliik, kus kujutatav on enamasti vaadeldav vaid ühest küljest, st. , et üks või kolm külhe on lamedad

klassikalise sonaadivormi III osa, kus korratakse esimest osa ilma teemasid vastandamata

kõnelähedane laul, mis püüab jäljendada loomulikku kõnerütmi. Kasutati nt. ooperis aariate vahepeal aga ka keskaegse kirikulaulu juures.

10.-12. sajandil levinud kirikuehitusstiil, võttis Rooma kunstist üle ümarkaare akende ja uste kuju juures

kujutamise viis Austraalia aborigeenide hulgas, kus muidu silmale nähtamatu skelett maaliti nähtavaks