klassitsismiajal, 18. sajandil, kujunenud orkestritüüp, mille aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm ning  uuendusena lisaks neljahäälne puhkpillirühm 

suurem, enamast kolme- või neljaosaline heliteos erineva suurusega koosseisudele

heliteos, mille aluseks on kahe põhihelistiku teemade vastandamine, pala ise jaguneb kolmeks

Eestis levinud kirikutüüp, kus löövid paiknevad ühtse katuse all

romantismiajal ooperis levinud kiiretempoline ilustus või passaaž ühel silbil

pildil oleva paigutus

rahvatantsuliik, millele on omane kindlaks määratud tantsijate arv, paigutus ning liikumisjoonis

barokiajal orkestrile kirjutatud muusikateos ja/või teose ettekandmine publikult

muusika, mis on loodud avalikuks esitamiseks ja tähelepanelikuks kuulamiseks (mitte enam kaasalaulmiseks või -mängimiseks nagu renessansiajal). Rohkem hinnatakse esitajate isikupära ja meisterlikkust

klassikalist sonaadivormi lõpetav osa