algselt vaimuliku sisuga, hiljem ilmalikuks kujunenud mitmehäälne laul

ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum, nt. antiikmütoloogia

kr.k. musikē, otsetõlkes „muusade kunst“, sisuliselt tähendas lauldes ettekantud luulet

muusikaliik, nt. instrumentaal- ja vokaalmuusika; vaimulik ja kammermuusika; kunstmuusika ja rahvamuusika jne. Muusikat on võimalik liigitada väga erinevail viisil, tänapäeval on piirid eri žanrite vahel hägustunud.

kujutamisviis, kus pildi tegevust on edasi antud "äärmuslikult" realistlikult, rõhutades eriti olukorra inetuid aspekte, nt inimeste räpasust, haigusi  vms. Palju kasutas seda Itaalia maalikunstnik Caravaggio, kuid levis ka mujale: Hispaaniasse, Saksamaale (Holbein)

pilt, millel kujutatakse elutuid asju. Kujunes iseseisva žanrina välja 17. sajandi Hollandis, kus iseseisvumise järgselt tekkis uute nõudmistega kunstipublik ja -tarbija

on 20. sajandi stiil muusikas, mis vastandus hilisromantismile ja impressionismile ning mille vormitunnusteks on lihtsustatud ja selgem muusika kõla ja väiksemad orkestrikoosseisud

keskajal kasutuses olnud noodimärk, ei näidanud heli kõrgust, nagu tänapäeva noodid

õhtu-või öömeeleolust inspireeritud lühipala

muusika ülesmärkimiseks kasutatav kokkulepitud märgisüsteem