Antiik: arhitektuur, skulptuur ja maal

Arhitektuur

Vanakreeka tähtsaim ehitis oli tempel. Templid olid pühendatud erinevatele jumalatele, kelle auks korraldati suursuguseid ja mitmekülgseid pidustusi, nt. Ateena kaitsejumalanna Ateena auks peetavad panatenaiad. Sambad kaunistasid templeid väljast ja jaotasid ruumi seest. Templis asus enamasti hiiglaslik jumalakuju. Algselt ehitati templid puidust, hiljem kivist - marmorist. Originaalis olid templid ka värvitud ja tähtsamad osad ka kullatud. 

Pheidias. Zeuzi kuju Olümpse templis, 5. saj, joonistus (kuju on hävinud) (allikas)

Vanakreeka templid ei kerkinud juhuslikult vaid nende projekteerimine ja ehitamine rajanes kindlal matemaatilisel süsteemil. Kreeklased uskusid, et kuldlõige on kõige harmoonilisem vorm, mida silmale pakkuda ja nii rakendub see kõigis templi osades. Eesmärk oli luua harmooniline tervik, kus templi üksikud osad pidid sobituma tervikpilti, mitte liialt välja paistma. Seetõttu on ka vaataja silme ees esmalt templi kaunis kuju, mitte detailid. Vaataja "silma petmiseks" kasutati ka optilisi illusioone: ehitati sambad ülaltpoolt pisut sissepoole kaldu jätmaks muljet otse sirguvatest sammastest. 

Kuldlõike rakendamine Kreeka templi juures (Parthenon Ateenas) (allikas)

Templid olid enamasti riskülikukujulised ja suurenesid alati proportsionaalselt, st. et kui taheti pikendada üht külge, tuli pikendada ka teist. Sammaste arv on samuti kindalt määratletud: templi pikemal küljel on täpselt kaks korda pluss üks sammas rohkem kui lühemal küljel. Templi katuse viiluväli oli kaetud reljeefidega. Viiluvälja katvate kujude proportsioone muudeti nii, et alt üles vaatavale inimesele tunduks need "normaalsed".

Templistiilid jagunevad sambastiilide järgi, ilmumise järjekorras kolm tähtsamat on: 

Dooria sammas - kõige jämedam (proportsionaalne suhe 1/5), kapiteel (sammast talaga ühendav osa) oli lihtne, kaunistusteta ja sambal puudus alus: sammas toetus otse põrandale.

Joonia sammas - saledam (1/7), sel on olemas alus ja kapiteelide juures kasutatakse teokarbimotiivi e. voluuti.

Korintose sammas - kolmest saledaim (1/8), toetub alusele, kapiteel on karikakujuline ja seda katavad taimemotiivid. Korintose stiili juurde kuulub ka friisi ääristav dekoor munavööt. 

Kreeka sambatüübid (allikas) ja templite põhiplaanid (allikas)

Joonia stiilis Nike tempel Ateena akropolil, 4. saj. eKr (allikas)

Lisaks templeid katvatele piltjutustustele kasutati ka palju ornamentikat, inspireeritud kas taimedest (palmett) või veest (meander).  Nimetatud ornamendid on kasutuses siiamaani, Eestis leiame nende näiteid näiteks hilisemast mõisaarhitektuurist. 

Lisaks templitele ehitati kreekas palju ühiskondlikke hooneid: koole, koosolekusaale, teatreid (amfiteater), spordiareene. Ühine nimetaja nende kõigi juures on sambad ja põhimõte: harmooniline tervik.

Hellenismiajal levis kreeka kultuur emamaast kaugemale saades sel perioodil mõjutusi teistest, nt. Lähis-Ida kultuuridest. Arhitektuuris levisid sel ajal suurvormid, nt. hiiglaslikud kujud, nt. juba antiikajal hävinenud Heliose kuju Rhodose saarel ja mälestushooned ehk mauseleumid. Nt. Halikarnassose mauseleum kuulub 7 vana maailma ime hulka, millised olid ülejäänud kuus, võid vaadata allolevast videost. 

Roomlased olid mõttelaadilt praktilisemad: nii vormi kui sisu osas. Vormi osas võeti läbiproovitud asjad teistelt üle: kreeklastelt näiteks sammaste kasutamise. Töötati välja nö. "tüüpprojektid", mida sai kiirelt uut linna rajades kasutada. Uuendusena võtsid roomlased kasutusele betooni ja lubimördi, mis aitas kiiremini ja väiksema vaevaga tugevaid müüre püstitada.

Sisu osas pandi rohkem rõhku igapäevasele mugavusele ja heaolule. Templeid püstitati vähem, meelelahutusele ja mugavusele rõhuti rohkem. Roomlased armastasid pingelisi ja kaasahaaravaid vaatemänge, selle tarvis ehitati areenasid (Colosseum Roomas). Samuti meeldis roomlastele kümmelda ja sotsialiseeruda, selleks rajati avalikke saunasid e. terme, mis omakorda nõudsid head veevarustussüsteemi ja häid insenerioskusi.  

Roomlaste termi rekonstruktsioon.(allikas)

Roomlased püstitasid palju monumentaalarhitektuuri - ilma praktilise eesmärgita ehitisi. Nendeks olid võidukate sõjakäikude ja valitsejate auks püstitatud võidukaared, võidusambad, ratsamonumendid.

 Tituse võidukaar Roomas, 81 pKr (allikas)

Monumendid kaeti sageli reljeefidega, mis kujutasid vastava keisri saavutusi ja võite. Roomlastelt pärineb mõiste ajalooline reljeef, mis tähendab, et kujutatu oli ajalooliselt tõepärane (mitte segatud müütiliste lugudega) ja esitatud kronoloogiliselt õiges järjekorras. Nii saame neid reljeefe tänapäeval lugeda kui pildilisi dokumente.

Fragment Trajanuse samba reljeefilt. Sõjakäik daaklaste vastu, u 2. saj pKr (allikas)

Veel üks laialt levinud ütlus pärineb roomlastelt: "Kõik teed viivad Rooma!". Tollal oli sel lausel tõepõhi all ses mõttes, et Roomas oli hästi väljaarenenud ja korralik teedevõrgustik, mis võimaldas kiiresti ühest punktist teise liikuda.