20. sajandi arhitektuur ja disain.

1930. aastate lõpul jõudsid funktsionalistlikud ideed Euroopa arhitektide ja disainerite emigreerumise kaudu üle ookeani USAsse. Arenes välja suund, mida kutsuti internatsionaalseks stiiliks ning mida teatakse ka minimalismina. 

Minimalistlikud ideed jõudsid arhitektuuri läbi Hollandi päritolu arhitekti Ludwig Mies van der Rohe tööde. Van der Rohe suust pärinevad ka minimalistliku kunsti sloganiks saanud sõnad: „less is more“.

Jätkati puhaste geomeetriliste vormide kasutamist, järjest enam kasutati puhtaid klaaspindu nn. klaaskardinaid: reaalsest hoone seinapinnast eraldi olevaid klaaspindu ja puhtaid katmata hoonete metallkonstruktsioone. Viimaseid just järjest enam levivate pilvelõhkujate juures. Klaas ja metall jäid üheks lemmikmaterjaliks ka teiste hoonetüüpide juures.(pilt 1)

Pilt 1. Ludwig Mies van der Rohe. SeagramBuilding, 1954-58 (allikas)

1970. aastatest alates nimetatakse arhitektuuri postmodernseks, st. minnakse mingis osas juurte juurde tagasi ja hakatakse taas mängima varasemate stiilide elementidega kombineerides neid geomeetriliste vormidega (pilt 2). Sealhulgas võivad materjalid ja tehnoloogiad olla täiesti kaasaegsed. 

Eklektika tekkis stiilina juba 19. sajandil ja 20. sajandil kehtivad sellele samad põhimõtted kui varem: ühe hoone juures kasutatakse mitme stiili vorme ja detaile korraga: nt. funktsionalistlik klassitsistlike sammastega ja juugendliku materjalikasutusega villa (pilt 3).

Pilt 2. Philip Johnson. The Sony Tower, 1984 (barokne ülaosa) (allikas)

Pilt 3. Charles Moore. Piazza d`Italia, 1975 - 80  (klassitsistlikud sammastega galeriid) (allikas)