20. sajandi arhitektuur ja disain.

20. sajandi kunstist rääkides ei saa välja jätta disaini. Eesti keele seletav sõnaraamat on disaini defineerinud järgmiselt: "Disain on teaduse, kunsti ja tehnoloogia sünteesil põhinev igakülgne sihikindel keskkonna kujundamine,kujustus; tootekujunduskunst."

Martin Pärn, Eesti Kunstiakadeemia strateegilise disaini külalisprofessor, on disaini kohta öelnud: “Disain on praktiline, erinevaid valdkondi siduv inimkeskne loov protsess, mille käigus otsitakse paremaid lahendusi eksisteerivatele probleemidele.” 

Seega võiks disaini ja disainerite ülesandeks olla meid ümbritseva esemelise keskkonna praktilisemaks ja toimivamaks muutmine ja lisada sinna ka esteetiline - ilu aspekt.

Disaini on nimetatud ka tarbekunstiks, st. disainer annab enda poolt loodud esemele lisaks esteetilisele ja kunstiväärtusele ka praktilise väärtuse. 

Tänapäevased disaini põhimõtted töötati välja 1919–1933 aastatel Saksamaal tegutsenud kunstikoolis Bauhaus. Bauhausi asutaja oli Weimari linna arhitekt Walter Gropius, kes oli Bauhausi koolimajade projekteerija ning funktsionalistlikku stiili üks loojatest. Bauhausis pandi alus disaini -ja arhitektuuri põhimõtetele ja õpetamisalustele tänapäevases mõistes. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesannetest  ehk funktsioonist. 

Bauhausi koolimaja Dessaus, ehitatud 1925-26. Hoone on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse (allikas)

Bauhausi tegevuse lõpetas natside võimuletulek 1933. aastal.

Disainivaldkonnad

Disain jaguneb omakorda väiksemateks valdkondadeks, mis igaüks keskenduvad enda spetsiifilistele probleemidele. Allpool on ära toodud kuue suurema valdkonna eripärad.

1) Graafiline disain ehk tarbegraafika (ka kujundusgraafika, rakendusgraafika) on graafika alaliik, mis hõlmab ümbritseva materiaalse keskkonna graafilist kujundamist. Tarbegraafika väljundid on näiteks pakendid, kaubamärgid, logod, voldikud.

2) Moedisain tegeleb rõivaste, jalanõude, aksessuaaride jms ning kangaste väljatöötamisega.

3) Tootedisain tegeleb mingi kindla valdkonna esemete paremdamise ja arendamisega. Selleks valdkonnaks võib olla näiteks mööbel või auto.

4) Tööstusdisain tegeleb tööstuslike toodete kujundusega, nt. kangamustritega (Marimekko)

5)Veebidisain on veebisaidi kavandamise, kujundamise ning vormistamisega seotud toimingud üheskoos.

6) Tarkvara disain hõlmab probleemide lahendamist ja tarkvaralahenduse planeerimist. Siia alla kuuluvad nt. ID tarkvaraga seotud lahendused. 

Erinevad disainivaldkonnad teevad omavahel koostööd, nagu teeb disain koostööd erinevate ühiskonna osadega loomaks paremaid lahendusi pikas, kaugeleulatuvas perspektiivis.

Kaasaegne disain on muutumises nagu maailm millesse seda luuakse. Maailmas on juba väga palju asju ning üks kaasaegse disaini eesmärke on väärtustamine. Väärtustamine läbi esteetika, praktilise lahenduse, ökonoomia ja keskkonnasäästlikkuse ning jätkusuutlikkuse.

Üha rohkem on  disainil kanda ka hariv ja/või teaduslik aspekt. Pidevalt otsitakse uusi materjale ja tehnoloogiaid, mis tekitaks vähem prahti. Kui võimalik, kasutatakse algmaterjalina juba olemasolevat või siiani ülejäägina prügimäele läinud materjali.

Keskkonnasäästlikkuse osas on märkimisväärsed päikesepatareidel töötavad rollerid ja taaskasutatud materjalidest ergonoomilised jalgrattad.

Kokkuvõtvalt on kaasaegse disaini iseloomustavateks märksõnadeks koostöö (teised valdkonnad teadus, avalik sektor jen), keskkonnasäästlikkus, taaskasutus ja individuaalne lähenemine. 

Näide aga edukast ja ülipraktilisest tootedisainist on 40 aastaseks saab Post-It kleeplindiga märkmepaber. Idee ja lahendus tekkisid pooljuhustlikult. Teadlane Spencer Silver püüdis tulutult leiutada väga tugevat liimi kuid leiutas hoopis väga nõrga ja korduskasutatava liimi. Kasutusala märkmepaberite juures tuli aastaid hiljem.

Arthur Fry. Kleeplindiga märkmepaber otsaesisele kleebitud (allikas)

Eesti disainist

Disaini ajalugu ulatub Eestis rohkem kui 100 aasta taha. Tol ajal nimetati seda teisiti, kas tarbekunstiks või tööstuskunstiks. 20. sajandi alguses tekkisid esimesed kindlale tooteartiklile spetsialiseerunud töökojad, mille eesmärgiks oli teha kvaliteetseid ja nägusaid esemeid, mis on jäänud olulisteks märksõnadeks disaini juures ka tänapäeval.

Kuigi Eestis leiab disaini näiteid ka spetsiifiliste erialade kohta, nt. transport või põllutööriistad, on suurem osa tootjatest seotud inimesega ja eelkõige koduga. Pika ajalooga on Eestis olnud mööbli tegemine alates  kvaliteedimärgiga Lutheri vabrikust ja vineeri vääristamisest. Pikaajalise traditsiooniga on Eestis ka klaasesemete valmistamine alates Lorupi vabrikust, millest hiljem kujunes pikalt tegutsenud Tarbeklaas. 

Vineerikohver Lutheri vabriku toodang 1920-1930 aastad (pildiallikas)

Kolmas silmapaistvam haru on olnud tekstiilitööstus, mille lipulaevaks oli kuni 2010 aastani Kreenholmi manufaktuur Narvas. Kohalik tekstiilitootmine on küll suures mahus kadunud kuid väiketegijaid, kes Eesti mustrit otsivad ja pakuvad, leidub. Nõukogude perioodil (1944-1990) võeti uue materjalina edukalt kasutusele plastmass, vabrik Salvo tootis laste mänguasju kuni 1993. aastani ning sporditarbeid 2004 aastani. Tartus tegutseb kilepakenditootjana senini kammivabrikuna tuntuks saanud Estiko. 

Mirjam Maasikas. Joogikomplekt 1960. aastad, Tarbeklaasi toodang (pildiallikas)

Eesti tänapäevase disaini isaks peetakse aga Bruno Tombergi, kelle initsiatiivil on disainialast kõrgharidust antud alates 1966. aastast. Erinevaid tarbekunstialasid (klaas, keraamika, nahk) oli õpetatud ka juba varem, kuid disainiõppe selle kaasaegses tähenduses tõi õppekavva just Tomberg, sõna "disain" tuli käibekeelde veel hiljem. Nõukogude perioodil (1945-1990) oli disain üks valdkondi, kus sai üsna vabalt areneda ja katsetada, lisaks oli riiklik toetus, kuna tegemist oli ju praktilise kunstiharuga. Üheks disaineriharidusega kunstniku loomingu väljundiks võis Nõukogude perioodil olla näiteks graafiline disain - plakatikunst ja toodete etikettide kujundus.

Ülo Emmus. ""Hukkunud Alpinisti" hotell". Plakat, 1979 (pildiallikas)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi siseruumide kujundaja on Maile Grünberg, kes on alates 60ndate lõpust olnud Eesti disainimaastiku üks värvikamaid tegelasi. Tomberg on olnud ka mitmekülgne kunstnik, tema elust ja loomingust on valminud ka film. 

Tombergi austuseks kannab Eesti Disainiauhund nime BRUNO. Auhinda annab alates 2006 aastast iga kahe aasta tagant välja Eesti Disainerite Liit. Disainereid hinnatakse kolmes kategoorias: parim tootedisain, parim disainiprojekt ja eeskujulik design management (tootearendus). 

Alates 2005. aastast antakse välja ka Eesti Noore Disaineri auhinda, mis kannab nime SÄSI. Konkursi eesmärk on kindlustada Eesti tootedisaini järelkasv ning tutvustada, toetada ja julgustada noori disainereid. Samast aastast toimub igaaastaselt ka Disainiöö festival, millega kaasneb alati rohkelt üritusi linnarahvale avalikus ruumis.

Täna saab Eestis disaini või õppida mitmes kõrgkoolis, eelkõige EKAs ning hetkel on Eestis arvatavalt 2500 kõrgharidusega disainerit, kellest üle poole töötavad aktiivselt erialasel tööl.

Kaasaegsete lahenduste otsimisel ja pakkumisel on Eesti disain uhkelt esirinnas, tugevalt arenenud ja ka rahvusvaheliselt tunnustatud on eriti mööblitootmine, kus lisaks üksikdisaineritele (Martin Pärn, Martin Saar)  Martin Pedanik jne) on ka palju väikeettevõtteid, nt. Iseasi. Rohem nimelisi näiteid Eesti disaineritest saad lugeda siit. Teada on ka  meie e-riik ja m-lahendused ja üldine kõrge tase infotehnoloogiliste uuenduste osas.

Rõiva- ja tekstiilitööstuses on silma paistnud Reet Aus seoses oma taaskasutusega ja tootmisjääkide ärakasutamisega uute kollektsioonide loomisel. Üha enam saavad tähelepanu nö intelligentsed tekstiilid: luuakse rääkivaid ning valgust juhtivaid tekstiile või kombineeritakse tekstiile puidu, betooni või vanade kohvipakkidega (Krista Leesi). Materjalide kombineerimist leiab ka keraamikas(Raili Keiv) või klaasis. Üha rohkem on tähelepanu all üksik klient ja tema individuaalsed vajadused, nt. jalanõud või prillid (Karl Annus). Ning väheoluline pole ka graafiliste disainerite töö kas toodetele reklaami loomisel või ühiskondlike hoonete, näitusesaalide või linnaruumi kujundamisel.