20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

II maailmasõda oli Euroopa muusikas justkui stiililiseks vahepeatuseks, sel ajal tegutsenud heliloojaid ei saa enam kindlalt mingi ühe stiili raamidesse paigutada. Maailmasõda aga oli väga laastava mõjuga ja jättis samuti oma jälje. Ka hakkavad varasemad stiilid: hilisromantism ja impressionism juba kaduma, uued liikumised aga alles võtavad kuju. 

II maailmasõjajärgselt tuleb muusikaellu uus põlvkond, kes toob kaas uudse ja varasemale vastanduva arusaama heliloomingust. Hakatakse eksperimenteerima elektronmuusikaga, ebatavaliste pillikoosseisudega ja kompositsioonitehnikatega. 

Head eeldused selliste muutuste tekkeks loob tehnika kiire areng pärast sõda ja esimene elektrimuusikastuudio rajati juba aastal 1948 Pariisis. Toimusid ka järjepidevad suvekoolid ja meistrikursused, kus uusi ideid ja meetodeid tutvustati ja kogemusi vahetati. Sellist, varasemast erinevat muusikat hakati kutsuma avangardseks või modernistlikuks, USA-s aga ekperimentaalseks muusikaks. Nimetatud muusikal puuduvad ühtsed stiilitunnused ning peamine ühine nimetaja ongi aeg, milles see on loodud: 1945 - 1970. aastad.

Üks avangardi olulisemaid heliloojaid ja radikaalsemaid uuendajaid, kes lisaks muusikaarengutele mõjutas tugevalt ka kunsti, oli USA helilooja John Cage.