20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

Dmitri Šostakovitš on näide loojast, kes raskete olude kiuste (kontroll loomingulise tegevuse üle kommunistlikul Venemaal ja hilisem võimude poolt põlu alla sattumine), suutis olla argielust suurem ja luua teoseid, mis pole aja jooksul oma väärtust kaotanud. Eelkõige oli Šostakovitš väljapaisev sümfonist - ta kirjutas kokku 15 sümfooniat, mille suurejoonelisust on võrreldud Mahleri oopustega. Stiililiselt asub Šostakovitš kõige lähemal neoklassitsismile. Totalitarismi tingimustes pidi helilooja end sageli väljendama iroonia, satiiri või groteski kaudu, kirjutama nö ridade vahele, selline mitmetähenduslik ja paljukihiline muusika sai tasapisi Šostakovitši firmamärgiks.

Šostakovitši areng heliloojana avaldubki kõige pareminu tema sümfoonilistes teostes, mis on vaieldamatult tema loomingu raskekahurivägi. Sümfooniate seas tulevad esile 5. sümfoonia d-moll op.47 (1937), mis tähistab üleminekuperioodi varasemast loominguperioodist küpsemasse ja milles on oluline koht rütmil. Tipuks sümfooniate seas loetakse 10. sümfooniat (1953), mida ieloomustavad rõtmiliselt korduvad motiivid ja värvikas orkestratsioon. Teose kolmandasse ossa jättis helilooja ka oma muusikalise monogrammi (autorimärgi) - motiivi nootidel d-es-c-h, mille ta tuletas oma initsiaalidest. Näites saate kuulata sümfoonia finaali. 

Lisaks sümfooniatele oli oluline koht helilooja loomingus kammermuusikal ja 15 keelpillikvartetil.  Tähelepanuväärivaim nende seast on Keelpillikvartett nr 8 c-moll op. 110 (1960), seda oma ekspressiivsete kujundite väljendusrikkuse tõttu. Samuti kasutab helilooja siin muusikalisi tsitaate (helilõike) oma varasemast loomingust ning ka oma muusikalist monogrammi d-es-c-h. 

Lühipaladest võib mainida ka džässorkestrile kirjutatud Suit nr 2, tuntud ka kui Valss nr 2 või Vene valss, mis on olnud populaarne filmimuusika vene kirjandusklassikute teoste põhjal tehtud filmidele. Pala torkab Šostakovitsi loomingus silma oma lihtsuse ja helguse tõttu.