20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

Saksa helilooja Carl Orff`i looming on 20. sajandi esimese poole muusikas üsna erandlik. Kuigi peamise osa tema töödest moodustavad lavalised suurvormid, oli Orff traditsioonilise ooperiesteetika vastane. Ta lõi uue lavateose tüübi, mille eesmärgiks sai muusikalise ja sõnalise tegevuse maksimaalne kokkusulatamine. Tulemuseks oli ainulaadne süntees muusikast tantsust, sõnast ja lavalisest tegevusest, mis meenutas Vana-Kreeka tragöödiad. Vanamuusika, eriti barokk, oli Orffile inspiratsiooniallikaks pikkadeks aastateks.

Orffi lavateosed ühendavad endas järgmisi žanre: oratoorium, kantaat, ooper ja draamaetendus ning neid on nimetatud lavalisteks kantaatideks. Helilooja peateosteks ongi kolm suurteost "Carmina Burana" (1936), "Catulli Carmina" ( "Catulluse laulud", 1943) ja "Aphrodite triumf" (1953). Neist esimene kuulub senini Euroopa muusika kullafondi ja on rohkesti esitatud terves maailmas. 

"Carmina Burana" sõnalise osa aluseks on 13. sajandil koostatud rändnäitlejate luulet ja laule sisaldav samanimeline käsikiri, mille seast valis Orff välja 24 ja kirjutas neile seade solistidele, koorile ja kahe klaveriga orkestrile. Väljavalitud laulud koondas helilooja temaatiliselt: kevad ja loodus, vein ja naudingud ning armastus. Teemad jagavad kantaadi kolmeks osaks. Teose ühendavaks kujundiks on pöörlev saatuseratas, mille peatamine pole inimese võimuses. Järgnevad värsid on aluseks nii teose proloogile (eelmäng) kui epiloogile (järelkommentaar), mis mõlemad kannavad pealkirja "Oo, saatus" ("O, Fortuna").

"Oo, saatus oled muutuv nagu Kuugi, mis alati kasvab või kahaneb.                                                                                                                                         Oled nagu veerev ratas, sinu süü tõttu olen ma nüüd kõik kaotanud."