20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

John Cage`i esimeseks õpetajaks oli ekspressionst Arnold Schönberg. Cage varasest loomeperioodist (sõjaaastad), pärineb tema enim tähelepanu pälvinud leiutis - ettevalmistatud klaver (prepared piano), mis tähendab pilli kõlavõimaluste muutmistklaveri keeltele vüi nende vahele asetatud kõikvõimalike esemeteha alates papitükkidest lõpetades naeltega. Klaver sündis helilooja sõnul puhtpraktilisest vajadusest: ühes taustamuusikas oli vaja imiteerida Aafrika trumme.

John Cage klaverit "ette valmistamas", 1947 (allikas)

Sõjajärgsetel aastatel eksperimenteeris Cage kirglikult ning otsis uusi loomevõimalusi. Ühe meetodina armastas ta kasutada aleatoorikat - juhuslikkuse rakendamist teose kirjutamisel ja/või selle esitamisel. Tegelikkuses tähendas see seda, et helilooja annab noodikirjas mängijale vaid üldised juhised teose esitamiseks, kui kasutada meetodit juba komponeerides, tähendab see nootide asetuse noodijoonele juhuslike tegevuste kaudu. Nendeks tegevusteks võisid olla nt. täringuvisked või tindi pritsimine noodipaberile. Sellega seoses tekib muusikasse ka uus mõiste - graafiline partituur (graphic score), mis väliselt sarnaneb rohkem joonistusele kui noodikirjale.

Fragment Cage klaverikontserdist, 1958 (allikas) 

Teine võimalus on aleatoorikat rakendada teose esitamisel, sel juhul on noodipilt korrektne, aga "juhuslikult" võib nt. tšellomängijale sattuda viiuli partii või otsustab dirigent valida oma tempo teose esitamiseks jne.

Lisaks ettevalmistatud klaverile kasutas Cage ka teisi ebatavalisi "pille", nt. Süiti mänguklaverile (1948) tulebki esitada laste mänguklaveril 

või on pala "Credo in Us" (1937) kirjutatud klaverile, elektrikellale, raadiovastuvõtjale ja kahele komplektile tühjadele konservikarpidele.

Tasapisi kasvasid Cage eksperimendid välja performance`teks, kus lisaks pilli mängimisele tuli interpreedil teha laval kõikvõimalikke muid tegevusi, piir muusika, kunsti, liikumise ja lihtsalt olemise vahel kadus. Järgnevalt saate vaadata kuidas Cage esitab ise oma teost "Water music" (1952) 

 Cage radikaalseim teos omal ajal oli aga "4`33``"(1952). Antud teose puhul pole nimelt tähtis, mis pillil seda esitatakse, kuna reaalset pala ette ei kantagi: esineja tuleb lavale, seisab või istub oma pilli taga ja on laval täielikus vaikuses täpselt neli minutit ja 33 sekundit. Reaalsed helid kostavad vaid publiku hulgast saalist. Siin võiks paralleeli tuua kunstiga, mis umbes aastat viisteist hiljem esitles näitusi, mis sisaldasid vaid puhtaid, valgeid ja tühje seinu ja ainsad kujutised, mis neile tekkisid olid vaatajate varjud ja akendeist langev valgus. On küll vaieldav, kas seda tööd saab lugeda helikunstiks, kuid mingis mõtte tuleb Cage tagasi heli algallika või eelheli - vaikuse juurde. Ilma vaikuseta ei oleks ka helisid.

Teema lõpetuseks lisan neljaminutilise lõigu, kus helilooja ise, küll juba kõrges eas, räägib väga muhedal viisil helidest, muusikast ja vaikusest.