1. Impressionism ja ekspressionism

1.2. Arnold Schönberg

Arnold Schönberg on ekspressionisliku stiili väljatöötaja muusikas, tema tõi muusikasse uued mõisted atonaalsus ja seeriatehnika. Muusikaliselt oli Schönberg iseõppija, tal puudus klassikaline muusikaline kõrgharidus, kuid hiljem sai temast endast hinnatud muusikateoreetik ja õpetaja. Ka tegeles helilooja maalimisega. Tema loomingu võib tinglikult jagada kolmeks perioodiks: esimene hilisromantistlik, teine atonaalse muusika periood ning viimane seeriatehnika periood. Atonaalne muusika on vastand tonaalsele, st. helistikust lähtuvale muusikale. Atonaalsuses kindel helistik puudub ning harjumatule kõrvale võib selline muusika esialgu olla raske kuulata, kuna pole millestki kinni haarata, meloodia tundub muutuvat suvaliselt. 

Schönbergi atonaalse loominguperioodi tippteos ja ühtlasi kõige ekspressionistlikumaks tööks peetav teos on melodraama "Kuu-Pierrot" (1912), kirjutatud naishäälele ja kaheksale instrumendile. Loo peategelane on kloun Pierrot, kes usaldab oma hirme, süütunnet ja igatsusi vaid kuule. Helilooja eeesmärgiks oli luua groteskne ja absurdne "traagilise kabaree" õhustik. Tavapärasest erinev on ka laulja esitus, nimelt esitab solist palad kõnelauluna - laulutehnika, kus solist jälgib täpselt rütmi aga helikõrgusi esitab ligilähedaselt ja pooleldi meloodiliselt rääkides. Kuula näidet siit. 

Kolmanda perioodi märksõnaks on seeriatehnika kasutamine. Seriaalne meetod muusika loomiseks tähendab seda, et helilooja kasutab komponeerimisel üht kindlat seeriat ja vaatleb ning esitab seda võimalikult erinevate külgede alt. Schönberg kasutas tehnikat, mille nimi on dodekafoonia - komponeerimisviis, mille aluseks on 12-heliline seeia ehk rida, mis sisaldab valikulises järjekorras 12 nooti. Tingimuseks on see, et ükski neist ei tohi korduda enne, kui ülejäänud 11 on kõlanud. Sellist seeriat saab kasutada neljal eri kujul: algkujuna, tagurpidi, peegelkujul ning peegelkuju vähikäigus - tagantpoolt ettepoole mängituna. Näide sellises tehnikas loodud teosest on Klaverisüit op. 25. 

Kuna helikõrguste järgnevused seerias on kindlalt fikseeritud, on suurem roll rütmil.