20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

Claude Debussy

Claude Debussy oli impressionistliku stiili alusepanijaks muusikas. Tema muusika, eriti klaverile kirjutatud, on programmiline, st. teosed on pealkirjastatud või on lisatud viide kirjandusteosele. Debussy loomingut iseloomustab tundlikkus ning vormiline ja heliline vabadus, eesmärgiks oli jäädvustada hapraid hetkemeeleolusid ja pakkuda naudingut ilust. 

Tema loomingu paremiku moodustavad lühiteosed nagu näiteks klavaripalad, romansid või üheosalised orkestriteoseid. Suurteostest tuleks ära mainida ooper "Pelleas ja Melisande". Debussy kirjutas ooperit kümme aastat ning lavale jõudes polnud ei publik ega kriitika selle suhtes leebed: leiti, et ooperis on liiga vähe tegevust ja liiga palju muusikat. See oli tõsi, Debussy ooper on ebatraditsiooniline seetõttu, et keskendub tegelaste sisemistele kõnelustele ning tegelased on ka pigem abstraktsed kujud nagu Armastus ja Surm, mitte konkreetsed lihased inimesed.

Esimeseks impressionislikuks teoseks peetakse sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna" (esmaettekanne 1894). Teosel puudub läbiv muusikalis-dramaturgiline arendus, olles üles ehitatud ühele meloodilisele kujundile, mida esitab orkestris enamjaolt üksainus instrument, madalas helistikus omapärase tämbriga flööt. Kuula näidet siit. 

Kõige paremini toob Debussy stiili esile klaverile kirjutatud lühipalad "Prelüüdid". Kahes kogumikus ilmunud 24 prelüüdi moodustavad muusikalise piltide galerii, milles iga pisiteos väljendab talle eriomast ja kordumatut kujundlikku ideed. Palad on pealkirjastatud ja viitavad enamjaolt loodusele, näiteks "Udud" või "Jäljed lumel". Üks enimesitatud Debussy klaveripala on aga Claire de Lune ("Kuuvalgus"), mis pärineb Bergamasque süidist (1890). 

Maurice Ravel

Maurice Ravel oli Debussy kõrval teine tuntud prantsuse impressionistlik helilooja, lisaks sellele ka pianist. Raveli muusika oli Debussyga võrreldes selgepiirilisem kuid läbiva meloodilise teemaga. Ka pööras helilooja rohkem tähelepanu muusika rütmile ning kasutas tihti hispaania tantsude rütme. Olles impressionist oma muusika helikeelelt ja -värvidelt, oli Raveli muusika vormiline külg pigem lähedasem neoklassitsismile, st. et ta kasutas klassikalisi teose ülesehitusi. Eriti on see omane tema klaverimuusikale.

Raveli looming oli mitmekülgne, ta kirjutas kaks ooperit, mitu klaverikontserti ja sümfoonilist muusikat. Erililine armastus oli heliloojal aga tantsude vastu, nii leiame tema loomingust mitmeid tantsusüite, samas mitmeid tema algselt balletile kirjutatud teoseid esitatakse tänapäeval lihtsalt orkestripalana, näiteks ballett "Daphnis ja Chloe", vanakreeka mütoloogiast pärinev lugu.

Tänaseni enim esitatud ja tõlgendatud teos on algselt lühiballetina kirjutatud "Boolero", mida inspireeris teda kirjutama tolleaegne vene päritolu priimabaleriin Ida Rubinstein. Balleti algaastatel (esietendus 1928) olid käibel mõlema kunstniku libretod antud teosele. Ravel: toreadoori ja vaese neiu armastuslugu; Rubinstein: tantsija, kes esineb tavernis, püüdes oma tantsuga tasapisi kõrtsiliste tähelepanu. Tänapäeval on teos endiselt populaarne koreograafide seas ning seda esitatakse ka lihtsalt orkestripalana. Teose ülesehitus on tegelikult lihtne: see kordab üht kindlat Hispaania rahvaviisist inspireeritud meloodiat, mida esitavad üksteise järel erinevad pillid. 

Eestis on "Boolerot" balletina lavastatud korduvalt, ühes versioonis tantsib seda legendaarne tantsija ja näitleja Ülle Ulla. 

Lisan veel vaatamiseks vene iginoore priimabaleriini Maia Plissetskaja esituse