20. sajandi kunstistiilid ja tähtsamad esindajad

Dada

Dada näol on tegemist rühmitusega, mis tekkis I maailmasõja (1916) ajal neutraalses Šveitsis protestimaks nii sõja kui kogu varasema süsteemi kaasa arvatud kultuuri ja kunsti vastu. Dada eesmärk oli lõhkuda, lammutada, šokeerida ja ärritada. Dadaistide hüüdlauseks on protest: „Kunst on surnud, elagu kunst!“. Omal ajal jäi rühmituse tegevus sõja tõttu lühikeseks, kuid küsimus: kuhu kunst liigub ja mis on eesmärk, oli esitatud. Vastust sellele otsitakse siiamaani. 

Dadaism oli algselt väga põimunud kirjanduse, muusika ja liikumisega, oma kogunemistel esitati kõva häälega absurdiluulet, tekitati müramuusikat ja korraldati spontaanseid lõhietendusi e. performanceid. Kohtuti kõrtsis nimega "Cabaret Voltaire". 

Kujutavas kunstis kasutati võimalikult kunstikaugeid esitlemisviise: 

1) kasutatud, väärtuseta esemeid, millest tehti kollaaže

2) juba valmis esemeid (ready made) millest pandi kokku installatsioone (ruumiline kompositsioon) või esitleti allkirjastatuna originaalkujul.  

3) taasesitasid varasemaid tuntud kunstiteoseid „uues kuues“. 

Dada esines peamiselt, joonistuste, kollaažide, foto, installatsioonide ja performance kujul. Rühmituse lagunedes sulandusid mitmed dadaistid sürrealismiga. Üks nimekaim dada esindaja oli Marcel Duchamp, kellest tuleb pikemalt juttu järgmisel nädalal.

Francis Picabia. L'oeil cacodylate, 1921 (allikas)

Man Ray. Ingresi viiul, 1924 (viide klassitsistliku maalikunstniku Ingresi maalile Valpinqoni supleja) (allikas)

Pikemalt ja rohkemate näidetega saad dada kohta infot siit.

Sürrealism

Sürrealism oli laiem liikumine, mille algne eesmärk oli muuta kogu senist ühiskonda. Sürrealismi alguseks loetakse sürrealismi manifesti kirjutamist ja avaldamist Andre Bretoni poolt 1924. aastal. 

Manifesti põhisõnum oli: „Tuleb vabastada end mõistuse ja loogika surve alt! Alluda oma tungidele ja spontaansetele, automaatsetele reaktsioonidele!“. Algidee saadi Freudi teooriatest - alateadvus, allasurutud ihad ja tungid), inspiratsiooniks kujutamisel olid lisaks unenäod, fantaasiad, nägemused, laste ja vaimuhaigete joonistused. (Manifest on eesti keeles ilmunud ajakirjas Akadeemia, 1998, nr 7, lk 1389. Tlk Inga Saare ja Andres Raudsepp.)

Üheks sürrealismi tehnikaks on automaatne joonistamine, kus kunstnik püüab teadlikult mitte oma kätt mõistusega juhtida ja mille tulemuseks on nn. „sodipudi“ joonistused, kust võib midagi äratuntavat otsida. Siiski on sürrealistlik kujutav kunst enamasti kujutav, st. et vaataja tunneb piltidel ära reaalsed esemed, kuid need on esitatud ebareaalses, jaburas või võimatus suhtes. Ka maalimisviis on pigem realistlik ja akadeemiliselt täpne. Kindlate ja kirjeldatavate tunnustega esines sürrealism lisaks kujutavale kunstile ka kirjanduses, teatris ja kinos. Sarnaselt abstraktsele kunstile on ka sürrealism tänaseni väga elujõuline ja eriti kaasajal populaarne stiil arvutijoonistajate jaoks.

Andre Masson. Automaatne joonistus, 1924 (allikas)

Rene Magritte. Terapeut, 1927 (allikas)

Tuntumad sürrealistid olid Rene Magritte, Max Ernst, Joan Miro ja täiesti eraldi positsioonil asuv Salvador Dali, kellest tuleb pikemalt juttu järgmise nädala konspektis. Väga omanäoline kunstnik oli juudi rahvusest Vene-Prantsuse kunstnik Marc Chagall, kelle loomingus on nii ekspressionistlikke, kubistlikke kui sürrelistlikke jooni.

Koostöös režisöör Louis Bunueliga valmis Dalil 1924 aastal esimene sürrelistlik film "Andaluusia koer", kust tradistioonilist narratiivi ei maksa oodata. Tegemist on unenäolise assotsatsioonide põimumisega. NB! Hoiatus! 1.35`` on ebameeldiv stseen, mis võib häirida. 

Lisalugemist ja vaatamist siit.