Romantism kunstis ja muusikas
2. Romantism muusikas
Kui kunstis esines romantism juba paralleelselt klassitsismiga, siis muusikas oli ühe stiili järgnevus teisele selgepiirilisem. Sarnaselt kunstiga tõsteti ka romantilise muusika juures esile tundeelu ja üksikisikut ja tema läbielamisi (pilt 1).
Pilt 1. Caspar David Friedrich. Rändaja udumere kohal, 1818 (allikas)
Romantilist muusikat iseloomustavaks märksõnaks on tundeküllasus. Muusika toetus programmilisele süžeele (sisule), mille aines võeti ajaloosündmustest, kirjandusteostest või elust enesest. Armastati kasutada loodusega seotud kujundeid, millel oli sümboolne tähendus.Palju kasutati ka surma ja teispoolsusega seotud temaatikat. Muusikaliste väljendusvahendite kasutamine muutus julgemaks ja mitmekesisemaks: orkestrid muutusid suuremaks. Paljud pillid omandasid oma tänapäevase kuju, uute pillidena lisandusid nt. tuuba ja harf. Ajastule iseloomulik oli nn virtuoosikultus, kus kontsertettekande puhul muutus mingi pilli täiuslik tehniline valdamine eriti oluliseks.
Instrumentaalmuusika
Klassitsismist võtsid romantikud üle sonaaditsükli, kuid käsitlesid selle vorme üsna vabalt. Loodi ka uusi iseseisvaid vorme nt. prelüüd, nokturm, tantsud jne. Nimetatud vorme oli keeruline kindlatesse žanriraamidesse paigutada, seega sai nende koondnimetuseks sümfooniline poeem. Sümfooniline poeem oli üheosaline heliteos, mille keskmeks on romantismi ideaalidele vastav ilukirjanduslik kangelane või süžee. Teost võib kirjeldada ka kui kirjandusliku teema või poeetilis-filosoofilise idee vaba ja kunstipärast tõlgendust, sellele osutab ka sõna "poeem" mõistes. Sümfooniline poeem oli populaarne žanr mitmete, eriti just rahvusromantiliste heliloojate loomingus. Programmilisi pealkirju pandi ka sümfooniatele.
Vokaalmuusika
Romantilise vokaalmuusika üks juhtivamaid žanre oli ooper, selle kõrvale tekkis uus teatrimuusika žanr - operett. Opereti teket ja arengut kirjeldatakse järgmise nädala konspektis.
Teine oluline romantismiaja vokaalmuusikažanr oli soololaul või kammerlaul ehk Lied (saksa k. laul), mis tekkis Saksamaal ja kujutab endas klaverisaatega soololaulu. Lied´i sõnad olid sageli sümboolse tähendusega, Laulu meloodia ja saatepilli muusika täiendasid teineteist. Saatepilliks oli enamasti klaver, mille ülesandeks sai lihtsalt tausta andmise asemel edastada lauluteksti kätketud tundeid ja stseene (nt. vetevulin või lehtede kohin). Selline saade oli tehniliselt keerukas ja nõudis esitajalt väga häid pianistivõimeid.
Lõpetuseks stiilinäide, milleks valisin Franz Schuberti laulu "Nõmmeroos" (Heidenröslein), milles tuleb selgelt välja romantikute poolt armastatud sümbolite süsteemi kasutamine. Laul räägib tee äärest kasvavast roosist, mis möödaminnes hooletult nopitakse ning siis samuti justkui möödaminnes maha pillatakse. Kui nimetan, et roos tähistab neidu ning noppija noormeest, siis edasi mõtlete juba ise :). (Otsisin näiteks laulu, millelt leiab ka ingliskeelsed subtiitrid, luuletuse sõnad on kirjutanud Johann Wolfgang von Goethe.)