Eesti rahvusliku kunsti- ja muusikaelu kujunemine
5. Esimesed heliloojad, suurteosed ja teatrimuusika
I põlvkonna heliloojad
Esimesse Eesti heliloojate põlvkonda kuulusid vennad Aleksander Kunileid ja Friedrich Saebelmann ning Karl August Hermann. Muusikutena olid nad asjaarmastajad, nende kirjutatud on laulupidude eestikeelsed koorilaulud: "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani" ja "Mu isamaa nad oli matnud" (Kunileid); "Kaunimad Laulud" (Saebelmann); "Oh laula ja hõiska" , "Kungla rahvas" ja "Minge üles mägedele"(Hermann).
II põlvkonna heliloojad
Järgmisse põlvkonda luulusid muusikud, kes said juba korraliku erialase hariduse ja seda Peterburi konservatooriumist. Nende hulgas Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Mart Saar, Miina Härma ja paljud teised.
Miina Härma oli Eesti esimene professionaalne naishelilooja, kes oli lisaks ka aktiivne organist (orelimängija), koorijuht ja muusikaelu edendaja. Tänane Miina Härma Gümnaasium on nimetatud tema auks seetõttu, et helilooja õpetas siis tütarlastegümnaasiumi nime kandvas õppeasutuses muusikat. Tänaseni populaarsed on tema lüürilised koorilaulud, nt. naiskoorilaul "Ei saa mitte vaiki olla" (Anna Haava sõnadele) ning kohustusliku laulu- ja tantsupeorepertuaari kuuluv rahvalauluseade"Tuljak" (tantsupeoseade Anna Raudkats).
Rudolf Tobias on kirjutanud esimese Eesti sümfoonilise teose: avamängu "Julius Caesar" ja esimese klaverikontserti. Tobiase tähtteos on saksakeelne oratoorium "Joonase lähetamine"(1909). Esimene Eesti oratoorium on väga suur teos: esitluskoosseisu kuuluvad kaks segakoori, lastekoor, viis solisti, sümfooniaorkester ja orel. Kuna selle teose juures kasutas Tobias ka juhtmotiive, on teda võrreldud ka Wagneriga. Kokku on oratooriumil 38 numbrit, mis moodustavad kokku viis pilti, mis omakorda koos proloogiga koonduvad kolmeks suuremaks osaks, nagu ooperis. Eestis toimus oratooriumi esimene tervikettekanne alles 1989. aastal. Tobias töötas suurema osa oma elust väljaspool Eestit ja aitas selle kaudu meie riiki ka maailmale tutvustada ning maailmakultuuri ka meini tuua.
Eesti 20. sajandi alguse olulisemaid instrumentaalmuusika loojaid oli Heino Eller, kelle orkestripalast "Kodumaine viis" on eestlaste jaoks saanud sarnane rahvuslik sümbol nagu soomlaste Sibeliuse "Finlandia". Kuulake seda Peet Lassmanni esituses
Rohkem teatakse Heino Ellerit pedagoogina: tema käe all on õppinud väga paljud Eesti 20. sajandi ja ka tänase päeva helilooloojad, nt. Eduard Tubin või Arvo Pärt. Aastatel 1920-1940 oli Eller Tartu Kõrgema muusikakooli õppejõud ning aitas välja kujundada nn Tartu koolkonna.
Teatrimuusika
Esimeseks rahvuslikuks ooperiks peetakse Evald Aava kolmevaatuselist ajaloolis-romantilist ooperit "Vikerlased", mis esietendus Estonias aastal 1928. Ooperi tegevus toimub aastal 1187, mil saarlased ründasid rootslasi ja põletasid maha Sigtuna linnuse. Lavastuses võib kuulda rahvapäraseid meloodiaid ja rahvuslikke muusikalisi motiive, paeluvaimad on ooperi koorinumbrid. Näites saate kuulata lõiku, milles laulab sõdalaste koor.
Esimeseks eesti rahvuslikuks balletiks oli Eduard Tubina "Kratt", mis esmalt jõudis lavale Vanemuises 1943. aastal ning aasta hiljem ka Estonia teatris. "Krati" ainestik tugineb eesti mütoloogiale, muusikaline algmaterjal põhineb suurel määral rahvamuusikal, helilooja kasutas rahvalikke tantsu- ja pillilugusid. Balleti muusikanumbrid jagunevad suures plaanis kaheks: on rahvamuusikaga tugevalt seotud külaelu stseenid ning mütoloogilisi tegelasi iseloomustavad natuke salapärased ja mõistatuslikud helipildid. Viimati lavastati "Kratti" Estonias 1999. aastal Mai Murdmaa juhtimisel. Viimasest lavastusest on ka näide: "Maksamereliste tants".