Eesti rahvusliku kunsti- ja muusikaelu kujunemine

4. I üldlaulupidu ja koorilaulu traditsioon

Esimested sammud rahvusliku kunstmuusika loomise teel olid koorilaulu arendamine ja üldlaulupeo korraldamine. Esimene Eesti pinnal toimunud laulupidu oli peetud baltisakslaste poolt 1857 aastal ja sellest innustust saanuna sai eestlaste esimese üldlaulupeo peakorraldajaks Johann Voldemar Jannsen.

Üldlaulupeo korraldamine sai võimalikuks seetõttu, et meil oli juba piisavalt muusikaharidusega dirigente ja koorilaulukogemusega inimesi. Koore hakati Eestimaal kihelkonnakoolide juurde asutama 1820. aastatel. Linnades aga loodi lauluseltse ning 1865. aastal asutati Tartus Jannseni poolt esimene meestelaulu selts Vanemuine. Jannseni ja tema tütre Lydia Koidula osa koostöös Vanemuise seltsiga oli väga suur: koostati kava, loodi ja tõlgiti laule, ajaleht Postimehe lisas hakati avaldama laulude noote, leiti kontserdite kohad, korraldati lava ehitus, lauljate majutus, toitlustus jne. 

Esimene üldlaulupidi toimus vana kalendri järgi 18.-20. juunil 1869. aastal Tartus, peo käiku ja selle kajastamist vaata järgmisest videost. 

Osa võttis üle 40 meeskoori üle Eesti ligikaudu 800 lauljaga, lisaks esines 5 puhkpilliorkestrit 56 pillimehega. Peo peadirigentideks olid Jannsen ja Kunileid. Publikut oli ligi 15 000 inimest, rongkäik kulges mööda Tähe tänavat Toomemäele, kontsertide põhikohaks oli Peetri kiriku lähedal asuv Ressource`i seltsi aed. Sel kohal asub täna ka mälestuskivi. Esimesel peo päeval lauldi vaimulikke, teisel ilmalikke laule, repertuaar oli küllaltki keerukas ja nõudlik. Peamiselt lauldi Saksa autorite laule, kuid kavas oli ka kaks Eesti ja kaks Soome laulu. Nii esitati peo lõpuosas tulevane Eesti hümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning kaks noore helilooja Aleksander Kunileidi laulu Lydia Koidula tekstidele: "Mu isamaa on minu arm" ja "Sind surmani". 

Algselt oli kavas, et peod toimuksid iga 5 aasta tagant, kuid tegelikkuses õnnestus järgmine korraldada alles 1879 aastal, kolmas aga juba aasta pärast seda Tallinnas. Tasapisi hakkas suurenema nii lauljate kui orkestrite hulk: neljandast peost võtsid osa ka juba segakoorid. (pilt 2) Laulupeod tugevdasid eestlaste rahvuslikku eneseteadvust ning andsid tõuke Eesti kooriloomingu arenguks. Tänaseks päevaks on meie laulupidude traditsioon kantud UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Esimene üldtantsupidu toimus Tallinnas aga alles 1934. aastal. 

Pilt 2. IV üldlaulupeo rongkäik Tartus Treffneri Gümnaasiumi juures (endises asukohas Hobuse tänaval) 17.juunil 1891. aastal (allikas)

Oluline koht koorimuusika arengutes 20. sajandi alguses on Mihkel Lüdigil, Mart Saarel ja Cyrillus Kreegil. Mihkel Lüdigi  loomingust moodustasid tähtsa osa rahvalaulud, millest tuntuim on "Koit" ("Laulud nüüd lähevad" Friedrich Kuhlbarsi sõnadele). Laulust on saanud traditsiooniline laulupeo avalaul, mille ajal süüdatakse peotuli. 

Mart Saar ja Cyrillus Kreek lõid laule, mis lähtusid rahvalaulust. Cyrillus Kreek pööras erilist tähelepanu vaimulike rahvaviiside kogumisele ja kirjutamisele. Üks ilusamaid näiteid on laul "Mu süda ärka üles".