20. sajandi olulisemad muusikastiilid ja tähtsamad esindajad

1. Impressionism ja ekspressionism

Impressionism

Muusikasse tuli impressionism 1890ndate lõpus otseselt kunstist mõjutatatuna ja avaldus kõige tugevamalt Prantsusmaa muusikas. Impressionism tähendas muljet, ja kui kunstis tähendas see ähmaseid piirjooni ja puhaste värvilaikude kõrvutamist, siis muusikas:

1) rõhutati pillide erinevaid kõlavärve.

2) pöörati tähelepanu peentele nüanssidele ja detailirohkusele

3) vormiharmoonia muutub mitmekülgsemaks ja vabamaks, nt. tavapärase mažoor-minoor(rõõmsa-, kurvakõlaline) süsteemi asemel kasutatakse vanu helilaade

4) orkestrites kasutati enam õhulisema heliga pille, näiteks harfi ja keelpille

5) temaatikas eelistati kujutada looduspilte, näiteks meri, pilved, vihm jne.

Impressionistliku stiili alusepanijaks oli prantslane Claude Debussy ja esimeseks impressionislikuks teoseks peetakse sümfoonilist poeemi "Fauni pärastlõuna" (esmaettekanne 1894). Teosel puudub läbiv muusikalis-dramaturgiline arendus ja on üles ehitatud ühele meloodilisele kujundile, mida esitab orkestris enamjaolt üksainus instrument: madalas helistikus omapärase tämbriga flööt. Kuula näidet siit. 


Ekspressionism

Ekspressionism muusikas sai alguse 1920. aastatel ja lähtus/ sai inspiratsiooni samanimelisest kunstivoolust. Sarnaselt kunstile tegeleb ka muusikaline ekspressionism inimese ja tema sisemiste tunnetega: iseenda, keskkonna, teiste inimeste vastu. Tunded on äärmuslikult negatiivsed ja seotud linnastumise ja loodusest kaugenemisega: hirm tuleviku ees, sotsiaalne rahulolematus ja üksindus. 

Muusikas on ekspressionismi tunnusteks:

1) kontrastid, nt. kasutatakse äärmisi kõlaregistreid

2) ohter dissonantside kasutamine: dissonants (ld.k. ebakõla), kahe heli kooskõla, mis kõrvutatuna tekitab rahutu ja pingestatud mulje

3) atonaalsus

4) seeriatehnika (osade  heliloojate loomingus)

Ekspressionisliku stiili väljatöötaja muusikas oliArnold Schönberg , kes tõi muusikasse uued mõisted atonaalsus ja seeriatehnika. Atonaalne muusika on vastand tonaalsele, st. helistikust lähtuvale muusikale. Atonaalsuses kindel helistik puudub ning harjumatule kõrvale võib selline muusika esialgu olla raske kuulata, kuna pole millestki kinni haarata, meloodia tundub muutuvat suvaliselt. Seriaalne meetod muusika loomiseks tähendab seda, et helilooja kasutab komponeerimisel üht kindlat helide seeriat ja vaatleb ning esitab seda võimalikult erinevate külgede alt.