Varakeskaeg

Õpikeskkond: TTG kursused
Kursus: Kultuurilugu I osa
Raamat: Varakeskaeg
Printija: Külaliskasutaja
Kuupäev: pühapäev, 4. juuni 2023, 10.52 AM

Kirjeldus

õppematerjal

1. Sissejuhatus ja taustsüsteem

Sissejuhatuseks vaata keskaegset ja Bütsantsi kunsti tutvustavat animatsiooni 


Tänast aega arvestatakse suuremas osas läänemaailmas alates Kristuse sünnist: AD 2019 e. Anno Domini (ld.k Issanda aastal). Kristliku kunsti puhul ei ole enam tegemist konkreetse kohaga seotud kunsti ja muusikaga (nagu näiteks Egiptus või Rooma) vaid teemapõhise kultuuriga. Maadesse, kuhu kristlus arenes, jõudsid ka kristlik mõttelaad ja põhimõtted. Rääkides kristlikust kunstist ja muusikast, räägime me algsetele kristlikele tõekspidamistele rajatud väljendusest. Tuleb eristada kristlust kui religiooni ja kristlikku kirikut kui organisatsiooni. Selleks, et kunstist ja muusikast aru saada, tuleb teada taustsüsteemi ning Piiblilugude üldist sisu, sest keskaja kunst ja muusika on piibli illustratsioonid.

Kristlus tekkis omaaegses Rooma Impeeriumis tänases Palestiinas ja oli pikka aega põlu all ja taga kiusatud, sest paljud kristlikud põhimõtted läksid vastuollu tollal Rooma Impeeriumis levinud arusaamade ja uskumustega. Varem oli kombeks, et jumalaid on palju ja neil oli kindel otstarve: jahijumal, tarkuse jumal, võidu jumal jne. Jumalatel oli ka kindel kuju ja äratuntavad tunnused. Kristlusega tuli sisse ainujumala mõiste: on vaid üks ja ainuke, kelle poole saab pöörduda kõikide murede puhul. 

Roomas oli kindlaks määratud võimuhierarhia, kus keiser seisis kõige kõrgemal astmel ja ori kõige madalamal. Kõige rohkem õigusi oli loomulikult keisril, ori seevastu oli ilma suuremate õigusteta. Nii oli tavaks ja ka toonased jumalad olid sellega päri. Kristlus kuulutas aga, et kõik inimesed on jumala ees võrdsed: keiser ja lihtne tööline ühe pulga peal. Selline mõtteviis oli tollal üsna anarhistlik. 

Roomlaste jaoks olid olulised igapäevased mugavused ja kehalised ja maised rõõmud. Elati ja nauditi elu. Kristlus rõhutas vaimsuse osatähtsust ja lubas tõelist paradiisi pärast surma. Niisiis ei aidanud kristlaste tagakiusamine neid sugugi vähendada, kuna nad uskusid, et neid ootab igavene elu pärast surma.

Lõpuks mõtles ka üksik roomlane suurelt: ma olen suur ja võitmatu, ma olen vallutaja, ma võtan, mis ma tahan! Kristlus aga rõhutas alandlikkust teiste ees ja andestamise tähtsust: "Hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga ja õhtusöök anna vaenlasele.". Ka see oli uudne lähenemine. Kõik see oli põhjuseks, miks kristlus sai lubatud usundiks alles aastal 313 ja kuulutatakse keiser Justinianuse poolt Rooma riigiusuks alles aastal 391. Aastal 395. lõheneb Rooma impeerium kaheks: Ida-Roomast sai hiljem Bütsants ning seal tekkis kreeka, Idamaade ja kristluse seguna roomakatoliku e. õigeusu kirik. Bütsants mõjutas tugevalt Venemaa kultuuri ja kunsti (nt. ikoonimaali tradtsioon) kuid 15. sajandist alates otsustas Venemaa minna oma teed ja loodi Vene õigeusu kirik. Õigeusu kirikus on lisaks uskumisele väga olulisel kohal ka traditsioon ja kombed. Lääne-Roomas, hilisemas Lääna-Euroopas jäi valitsevaks katoliiklus, mis levis Euroopast kaugemalegi. Katoliiklusest on välja kasvanud nt. Luteri kirik, protestantlus Suurbrittannias jne. 

Lisaks langes Kristluse tekkimine aega, mis tähistas üleüldse suurte impeeriumite ajastute lõpu ja lagunemise algust. Juba hakkas tekkima väikseid rahvustel põhinevaid riigikesi (hunnid, sküüdid), mis alguses jäid veel suurele Roomale alla. Kuid Rooma riigi langemise järel jätkus Euroopas segane ja sõdade rohke aeg, mis lõppes alles 9, 10 sajandiga, kui hakkasid kujunema tänaste riikide piirid. Seega on varakristluse periood ka aeg, millest ei teata endiselt liiga palju: kuna palju on hävinud/ hävitatud ja puudus stabiilsus. Erinevused kahe kiriku vahel paistavad silma ka kultuuris ja kunstis. Pikka aega on eri kirikud teineteisele vastandunud ning alles eelmise sajandi lõpuaastail on hakatud rohkem rääkima ühisosast kui erinevusist. Sellel kursusel vaadeldakse eraldi Bütsantsi kultuuri ning Lääne-Euroopa kristlikku ja ilmalikku kultuuri. 


2. Varakristlik kunst ja muusika

Varakristliku kunsti põhimõtted


Kristliku kunsti põhieesmärk on loo jutustamine. Kunsti ülesanne oli  edastada Piiblilugude sõnumit. Nagu ka vanades kultuurides, oli kunst tugevalt religiooniga seotud. Kuna enamik inimesi olid kirjaoskamatud, oli pildil sõnumi edastajana tähtis roll. 

Kunstnik ei rõhutanud enda kui looja tähtsust vaid oli kui tööriist, kes aitas vajalikke toiminguid läbi viia. Kui antiigis oli oluline kujutatava tõetruudus ja anatoomiline korrektsus, siis kristlikus kunstis mindi tagasi lihtsustatud kujutamise juurde ja tõepära kadus. Oluline oli sisu, et oleks aru saada kelle või millega on tegemist, mitte, et kujutatu oleks realistlik. Alasti inimene sai selga riided, sest kehalise rõhutamine võis viia mõtted vaimsetelt teemadelt kõrvale. Sarnaselt teiste usunditega kasutati palju kokkulepitud tähendusega märke ja kujundeid - sümboleidSümbolite kasutamine oli varakristlikul perioodil justkui salakeel, mida mõistsid vaid asjassepühendatud. Kui roomlase silmadele jäi pilt lambaid karjatavast karjusest vaid ilusaks pildiks, siis kristlase jaoks rääkis see Kristusest ja tema jüngritest. Igal olulisel tegelasel piiblis oli oma sümbol. 

 

Varakristlik sümboolika Saint Sebastiani katakombidest Roomas, u. 4. saj. (allikas)

Esimesed näited varakristlikust kunstist leiame Rooma linna all asuvatest katakombidest, mis olid ka kristlaste salajaste teenistuste pidamise ja kogunemise kohtadeksPeamiselt leiame sealt seinamaale e. freskosid, näiteid maalikunstist leiame ka raamatukunsti näol, kuid alles alates 6, 7 sajandist.  Tolleaegsed raamatud olid väga kaunid: kalligraafilise käekirjaga kirja pandud ja ornamentidega ja piltidega kaunistatud. Neid kirjutasid enamasti mungad kloostrites. Kloostrid olidki pikka aega mingis mõttes "vaimuelu talletamise keskused", sest enamasti neid ei rünnatud ja lisaks kristlikke kirjatööde säilitamisele  hoiti ja uuriti seal ka antiikseid teadmisi. Ka leiame raamatutest näiteid teiste rahvaste kunstist ja kultuurist üldisemalt neist maadest, kus kristlus levis. Näiteks on mustrites kasutatud palju paelornamenti, mis tuleb keldi kultuurist.

    

Priscilla katakombid Roomas  katakombidest, u 2. saj. (allikas)                                                   


Püha söömaaeg. Fresko Priscilla (allikas)


Muusika 


Rääkides varakeskaegsest muusikast, saame eelkõige rääkida kiriklikust laulust, mis oli religioosse sisuga. Sellise laulu traditsioonid ulatuvad antiikaega ning nii Lääne kui Ida (Bütsants) kirikulaulud kasvavad välja vanakreeka kultuslikest lauludest. Võttis omajagu aega, et tekiks täiesti eraldiseisev kristliku kirikulaulu tüüp. Üheks põhjuseks oli, et alguses polnud isegi kohta, kus laulda (kirikute ehituse algus u 4. sajand). Seega oli esimeste aastasadade kirikulaul mingi konkreetse rahva või piirkonna moodi, kus seda parajasti lauldi.

Lauludest teame rohkem alates sellest ajast, kui laulu viisi hakati üles märkima. Sellega tehti algust umbes 7. sajandil, ning esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad (pilt. 1). Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Neumad tähistasid rütmi ja meloodia liikumise suunda (kas üles või alla), kuid mitte täpset helikõrgust.

 

Näide neumadest. Etoni koorilauluraamat, u 1490 (allikas)

Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi. 13. saj. loobuti neumadest täielikult ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. Tänapäevast noodikirja (taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.) hakati kasutama 15. sajandil. 

Pikka aega oli kirikulaul ühehäälne e monoodiline. Lauldi koorides ning retsiteerides. Retsitatsioon e. kõnelaul on teisisõnu "lauldes kõnelemine". Laulu sisu põhines piiblitekstidel, arvatavalt oli olemas eeslaulja, kes laulu "vedas" ja kaasalauljad, kes laulu toetasid.

Mitmehäälsus tekkis alles esimese aastatuhande lõpupoole ja on seotud (kiriku)kooridega. Arvatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andsid tõuke nii oreli levik kui Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus.

Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp - organum  tekkis 10. sajandil ning tähendas saatehäälte kaasalaulmist gregooriuse koraalile. 

Helinäidet organumist saad kuulata siit kui kerid avanenud lehte natuke allapoole.


Näide mitmehäälsest neumadega tähistatud kirikulaulust. Kaks alumist rida laulavad samaaegselt eri kõrgustel.(allikas)



Tähtis roll muusikahariduse andmise juures oli kloostritel, sest kloostrikantorid(koorijuhid) olid ka muusikahariduse juhid. Ka tegutsesid kloostrid enne ülikoolide ja konservatooriumite teket ning olid varakeskaegsel segasel ja sõdaderohkel perioodil suhteliselt puutumatud.

Hiljem väljakujunenud keskaegne koolisüsteem koosnes kahest õppeainete tsüklist, mis koondasid endasse nn. 7 vaba kunsti (artes liberales). Esimene tsükkel e. trivium oli suunatud loogilisele mõtlemisele ja arutluskunstile. Esimese tsükli õppeained olid: grammatika, dialektika, retoorika (kõnekunst). Teine tsükkel e. quadrivium oli suunatud loodusteaduste tundmisele. Siia tsüklisse kuulusid: aritmeetika, geomeetria, astronoomia, muusikaMuusika oli teise tsükli kõige kõrgem ja olulisem, sest muusikas pidid leidma üldistuse kõik loodusteadused.




Mitmehäälsus


3. Rändrahvaste kultuur: keldid ja viikingid

I aastatuhandet Lääne-Euroopas iseloomustavad märksõnad on segadus ja rahutud ajad. Puudub stabiilsus, erinevate kultuuride segunemine loob mitmekesisusust. Iga rahvas lisab oma kultuuri ja traditsioonide poolt midagi uut ning kultuurid mõjutavad üksteist. 

Kristlik kunst ei ole seotud kindla paigaga, samas on kristlikus kunstis palju tuntavaid mõjutusi paikadest, kuhu ta levis. Allpool tutvustan kahte keskajal kõrgel tasemel olnud rahva kultuuri, nendeks on keldid ja viikingid.


Keldid

Keldid e. gallialased olid Lääne-Euroopa rahvad, kes on tänaste iirlaste, šotlaste ja bretoonide eelkäijad. Sisuliselt koondusid erinevad hõimud ühtse valitseja alla. Vanemad teated neist pärinevad juba antiikajast, u 6. sajandist eKr, ja oma kultuuri kõrgajal 3. sajandil e.Kr ulatus nende mõjuvõim üle Kesk-Euroopa tänase Suurbritanniani. 

Igapäevast leiba teenisid nad põlluharimise ja karjakasvatusega aga ka sõja- ja rüüsteretkedega. Keldid olid kirglikud sõjamehed ja uhked oma metsiku loomu üle. Keldid austasid loodusjõude: päikest ja tuuli, neil olid keerulised religioossed talitused ja palju jumalaid. Mitmed vanad traditsioonid on muutunud ja lihtsustatud kujul tänapäeva Iirimaal alles. Nende püha number oli kolmmaa kolm elementi - vesi, õhk ja tuli; kolmene jumalanna - ema, naine ja tütar; ühiskonna hierarhia kolmene ülesehitus - preestrid, juhid (kuningad) ja tootjad (põllumehed, käsitöölised jne). Arvatavalt oli naisel vanas keldi kultuuris kõrge positsioon, druiidideks e. keldi preestriteks võisid olla ka naised. Oma pühi talitusi pidasid keldid sageli metsades - vanades hiietes, keldi kultuurist tuleb elupuu sümbol, nende pühadest puudeks olid tamm, jugapuu ja pähklipuu. Keltidel oli kombeks oma surnuid põletada, levinud olid näiteks ka laevamatused.

              

Keldi sõdalane(allikas)      Triskele. Metallist plaat, u 8 saj.(allikas)                                               


Keldi elupuu sümbolit 7. saj. kasutav tätoveeringu kavand (allikas)

Keltide kunst on tänapäevani väga elujõuline, eriti neile omane ornament - paelornamentVee igavesest liikumisest inspireeritud väänlev ja vooklev ornament jõudis ka kristlikku kunsti, kus seda on kasutatud nii käsikirjade juures kui ehitiste reljeefidel. Paelornamendi sisse põimiti igasuguseid paganlikke ja vähem paganlikke olendeid. Tänapäeval on paelornament jätkuvalt populaarne tätoveerimisaines. Omal ajal kaunistasid keldid sellega kõike: igapäeva tarbeesemetest sõjakirvesteni välja. Väga osavad olid keldid metallehistöös: näiteid imepeenest nikerdustööst on hulgaliselt leitud pandlad, noatuped, kammid jt ilu- ja tarbeesemed.


Paelornamendiga kaunistatud metallpannal 7. sajandist (allikas)


Detail Püha Luuka Evangeeliumist, 7. saj (St. Galleni raamatukogu) (allikas)

Keldid armastasid ka lugusid ja kangelasi, nende müüdid on täis püüdlusi vabaduse ja jumalikkuse poole. Osa müüte on pühendatud keldi esiisadele ja- emadele, osa põhineb reaalselt elanud inimestel ja nende tegudel kuid põimuvad kokku väljamõeldistega, nagu näiteks legendid Kuningas Arturist ja tema rüütlite vennaskonnast ning võlur Merlinist.

Keldi muusika kõla kuuleme tänases Iiri ja Šoti rahvamuusikas. Laul on olnud tähtsal kohal, nii rituaalsete toimingute juures kui jutustavas rollis, nt. sõja- ja kangelaslaulud. Viimati mainitud legende antigi edasi laulu teel. 

Pillidest kasutatu palju puhkpille, nt. paaniflööti, flööti ja sarve. Keltidele eripärane on kumeda kõlaga sõjatrompet e. carnyx (Ik. k).


Viikingid

Viikingid olid muinas-Skandinaavia päritolu meresõitjad, nende kultuuri õitseaeg oli umbes 8.–11. sajandil, alates 12. sajandist enam viikingitest kui kultuurrahvast rääkida ei saa: tasapisi sulanduti kohaliku rahva hulka, kultuuri hääbumisele aitas kaasa ka ristiusu levik. Kuigi  valdavalt tegeles rahvas  rahumeelse maaharimisega, on viikingid oma tuntuse ja nime saanud just oma mereliste tegevuste järgi:  vanapõhja keeles tähendab sõna vik lahte, viiking on siis "laheline" ehk meresõitja.  Kuigi tuntud eelkõige tänu oma kurikuulsatele rüüste- ja sõjaretkede kaudu, olid viikingid ka head kauplejad ja käsitöölised.

Viikingid olid osavad laevaehitajad, nende laevad viisid neid  Islandile, Gröönimaale ning koguni Põhja-Ameerika rannikule. Vastavalt sellele, mis suunas purjetati, on viikingeid ka erinevalt kutsutud: idas varjaagideks ja Prantsuse rannikutel normannideks. 


Tartu Lodjakoja poolt ehitatud muiste viikingilaeva koopia Turm (allikas)

Viikingite meisterlikud oskused väljendusid metalli ja puidu käsitlemises. Viikingite kunstipärandisse võib arvata uhkeid puitnikerdustega laevu, mis on maapõues aastasadu konserveerununa hästi säilinud: ka viikingid viisid läbi laevamatust nagu ka keldid. Viikingid armastasid keerukaid ornamente ja nikerdatud puitesemed olid sageli erksate värvidega koloreeritud.


Puitnikerdustega detail viikingilaeva ninast, u 9. sajand (allikas)

Teine viikingite omapära on nende kiri ja kasutatud märgisüsteem. Viikingid kasutasid kirjasüsteemina ruune, kuid eraldiseisev asi on veel ruunikivid - mälestuskivid. Ruunikividel kirjutati ja kujutati lugu inimese elust, kellele mälestuskivi oli mõeldud.


Lundbergi ruunikivi Vallentunas, u 240 (allikas)

Viikingite muusikast on vähe teada, sest seda kanti edasi suulise pärimusena ega pandud kirja. Arvatavalt oli tähtsal kohal laulmine: lauldi erinevate sündmuste puhul (Ballaadid, sõja- ja merelaulud) ja tegevuste juures. Pillimuusikast on leitud viiteid keelpillidele (harf) ja puhkpillidele (sarv ja trompet). Eestisse Rootsi kaudu jõudnud taliharpa e. Hiiu kannel oli samuti üks viikingite traditsiooniline pill.

Üht näidet, kuidas viikingite muusika võis kõlada, saate kuulata allpool. Tegemist on Norra algupära lugulauluga. 


4. Bütsantsi ja Vanavene kultuur

Bütsants

Kui Rooma Impeerim lagunes, tekkis tollase riigi idaossa (Kreeka, Lähis-Ida) Bütsantsi riik, mille kestuseks loetakse 1000 aastat. Bütsants oli kristlik riik, kus kristlikud tõekspidamised segunesid kreeka kultuuri: inimese kujutamine ja idamaade kultuuriga: ornamentika ja värvid (purpur ja kuldne), tehes Bütsantsi väga mitmekülgseks ja huvitavaks. Kristlus andis loo, mida jutustada, kreeka ja idamaad andsid vormi, kuidas seda lugu jutustada. Ka usku nimetati seal teisiti - valitses kreeka-katoliku kirik, mille mõjudest arenes välja hilisem õigeusu kirik. 


Bütsantsi riigi ulatus 7. sajandil Keiser Justinianuse ajal

Ka kirikuhoone tüüp oli erinev basiilikast: tegemist oli ruudukujulise hoonega (joonis 1.), kus altar paiknes kiriku keskel. Altari kohal paiknes ümar kuppel, millest vene õigeusu kirikus sai sibulkuppel. Uhkeim näide Bütsantsiaegsest kirikuarhitektuurist pärineb riigi kõrgajast, 6. sajandist ja selleks on tollase nimega Konstantinoopolisse (tänane Istanbul) püstitatud Hagia Sophia katedraal . Pildil on näha hoone lähedale nelja külge püstitatud minaretid- kergelt koonuselised tornid. Need on ehitatud hiljem, kui riik vallutati muslimite poolt ja katedraalist sai mošee. Minarettides paiknesid kellad, mille helistamisega tähistati palvuse aega. Mošeeks muutmisega muutus ka kiriku siseilme - seni kiriku seinu katnud maalingud ja mosaiigid kaeti geomeetriliste mustritega, kuna islami usk ei lubanud religioossete lugude pildilist kujutamist. Tänapäeval on Hagia Sophia katedraal kasutuses muuseumina ja osalt on vanad maalingud avatud ja neis on endiselt näha Bütsantsi sära ja suursugusust kuldse ja violetse värvi kombineerimise näol.


 Bütsantsi kiriku vaade ja põhiplaan. Selline kirikutüüp laienes hiljem Venemaale ja sellest sai õigeusu kirikuhooone tüüp


Hagia Sophia katedraal, ehitusaastad 532-537 (allikas)


Jumalaema Jeesuslapsega. Mosaiik Hagia Sophia katedraalist, u 9. sajand (allikas

Bütsantsist saab alguse ka ikoonimaali traditsioon. Ikoonimaalimise traditsioonidest saad pikemalt lugeda järgmises peatükis.

     

 Vladimiri Jumalaema ikoon, u 12 sajand (allikas)


Bütsantsi muusika

Bütsantsi muusikatraditsiooni juured on Kreekas ning kirikulaulu traditsioon kestab üsna muutumatuna Kreeka õigeusukirikus tänapäevani. Kasutuses oli üsna omalaadne ja keerukas nn 8-viisi muusika, mida esitati 8. nädalaste tsüklitena. Olid nö "pealaulud" ja "kõrvallaulud". Olid olemas näiteks jõulude, ülestõusmispühade või pühakute pealaulud. Pea- ja kõrvallaule esitatud erinevates kombinatsioonides. Kuigi laul oli ühehäälne, siis erinevate lauljate koosmõju oli ometi üsna mitmekülgne, sest vaid üks hääl laulis põhiviisi otsast lõpuni. Teised hääled sekundeerisid erinevates kohtades. 

Araabia mõju Bütsantsi muusikale on veerandtoonide kasutamine. 

Muusikat märgiti üles neumadega (noodimärgid), mis tähistasid heli liikumise suunda, mitte konkreetseid helikõrgusi. Viis ja laulu tekst (sõnum) olid tihedalt seotud, ehk laulu viis andis hästi edasi tekstis sisalduvat emotsiooni.

Pillidest oli kasutuses antiigist pärit aulos ja vesiorel. Viimasest kujunes hiljem lääne kirikutraditsioonis kirikupill, Bütsants jäi siiski lõpuni vokaalseks. Omapärane Bütsantsi pill oli Bütsantsi lüüra, mis nägi välja rohkem viiuli moodi ja ongi hilisema viiuli eelkäijaks.

I näide Bütsantsi muusikast:Χριστός Ανέστη (Kristus on üles tõusnud) 

Traditsiooniline ülestõusmise pealaul, mida lauldakse mitte ainult Kreekas, vaid kõikjal maailmas, ka Eestis ja eesti keeles

II näide Bütsantsi muusikast: traditsiooniline jõululaul 




Vanavene kultuur

Vanavene kunst hakkas kujunema 9.-10. sajandil ja on palju mõjutusi saanud Idanaabrilt Bütsantsi riigilt, millega slaavlastel olid pikaaegsed kaubanduslikud, kultuurilised aga ka sõjalised kokkupuuted.  Tihe seos Bütsantsiga kiirendas Vanavene riigi tekkimist ja ristiusu vastuvõtmist, samas lahutas õigeusk Venemaad Kesk ja Lääne-Euroopast, kus levis Roomast lähtuv katoliiklus. Nii võibki Vanavene kunsti mingis mõttes pidada Bütsantsi kunsti jätkuks ja edasiarenduseks.

Kivist kirikuid ja kloostreid hakatakse Venemaal ehitama 10. sajandil. 11. sajandiks saab Kiievi Venemaast Euroopa suurim riik, mis oma 400 kirikuga võistleb lausa Konstantinoopoliga. Ehitusmeistreid kutsutakse loomulikult Bütsantsist ja levinud kirikutüübiks saab tsentraalne kirik, millel erinevalt Bütsansist on rohkem kupleid. Vene õigeusu kiriku kuppel on sibula kujuline, sealt ka nimetus – sibulkuppelAlgse ideena olla kupli kuju inspireeritud küünlaleegist  - valgus – vaimuvalgus.

Väga sümpaatsena tuleb sibulkuppel välja puukirikute puhul, mida ehitati maakohtades.









Kiži puukirik Oneega jõe ääras, u. 12. sajand (allikas)


13. sajandist 15. sajandi alguseni on Venemaal segased ja ebakindlad ajad: neid ründavad mongolid, kelle võimu alla jäädakse 250 aastaks.  Kiievi linn põletatakse, osaliselt jääb alles vaid Sofia katedraal, rüüstamisest pääseb ka Novgorodi linn. 


Sofia kirik Kiievis,12. sajand

Mongolite vallutus pidurdab idaslaavlaste kultuuri ja kunsti arenguid tunduvalt, Kiievi asemel tõuseb ehituskunsti keskuseks Moskva, kus töötavad aga juba meistrid Itaaliast. Nii arenes Vene ehituskunst suurema vormirikkuse, fantaasiakülluse ja maalilise toreduse suunas ning 16. sajandi ehituskunsti suurimaks meistriteoseks on peetud Vassili Blažennõi (Õnnistaja Vassili) toretsevat peakirikut Moskvas. See on kummaline vaatamisväärsus, konstruktsioonilt veider, aga fantaasiarohke ja toretsev. Sel ajal valitses riiki tsaar Ivan IV, kes oli tuntud oma julmuse poolest ja kiriku ehitusega seoses on levinud legendt, et tsaar olevat pärast ehituse lõppu lasknud sellega seotud olnud meistritel silmad pealt torgata, "et nad kunagi enam midagi nii kaunist ei looks." 









Vlassili Blažennõi kirik Moskvas, ehitusaastad 1555-1560 (allikas)



5. Ikoon

Ikoon - pilt, mis on püha iseenesest (mitte ainult pildil kujutatud isikud), on väga olulisel kohal nii kreeka-katoliku kui tänases õigeusu ja vanausuliste kirikus. Ikoonimali traditsioon ja maalimise reeglid tekkisid Bütsantsis ja levisid sealt Venemaale, kus 14. sajandi lõpus tekib ka vene rahvuslik ikoonimaali koolkond. Koolkonna rajajaks oli Bütsantsist türklaste eest põgenenud kreeklane Teophanes ja tema kuulsaim õpilane on venelane Troitse-Sergi kloostri munk Andrei RubljovRubljovi ikoonid ei ole tüüpiliselt Bütsantsi ikoonidele sarnased: neis puudub Bütsantsile omane rangus. Tema ikoonid on pigem pehmed ja lüürilised, natuke nukra meeleoluga maalingudKa kasutab Rubljov erinevalt Bütsantsist ikoonide alusvärvina kulla asemel hõbedat. Andrei Rubljovi tuntuim töö on ikoonimaal „Kolmainsus“, milles on kunstnik kolmainsust kujutanud sümboolselt kolme inglina õhtul einestamas. Andrei Rubljov on Vene kultuuriloos väga kõrgel kohal ja ikoonimaali kaudu tuntud ja armastatud ka tavainimese poolt. 


Andrei Rubljov. Püha kolmainsus,  u 1410 (allikas)

Kuulus vene kultusrežisöör, „Solarise“ ja „Stalkeri“ autor, Andrei Tarkovski, on Rublovi elust teinud filmi. Tegemist on 1966 aastal valminud mustvalge filmiga, mille meeleolu saate kogeda järgnevalt toodud katkendit vaadates.


Olid väga kindlad reeglid, kuidas kedagi ikooni peal kujutati ja mis järjekorras seda tehti. Järgnevalt kirjeldan ikooni valmimist etapiviisiliselt.

1. Ikoon maaliti hästi kuivanud puidust tahvlile, millel ei tohtinud olla oksakohti (plaadi murdumise ja vaogu tekkimise võimalus), Bütsantis kasutati küpressi ja pärna, Venemaal mändi ja pärna.  Puidu kaardumise vältimiseks tehti plaadi tagaküljele sisselõiked, kuhu kinnitati liistus. 

2. Seejärel liimiti puidule kangas, mis krunditi levkasiga - mee ja liimi seguga. Kõik vahendid ja materjalid, mida kasutati, olid looduslikku päritolu. Krundi kuivades pind poleeriti.

3. Siis joonistati kujutise piirjooned, mis tavaliselt kopeeriti vanade tööde pealt. Piirjooned märgiti algul nõeltega ja hiljem joonistati söega üle.

4. Siis kantakse kiht-kihi haaval peale värv. Kasutati temperavärve, mille sideaineteks oli munakollane, vein, äädikas ja vesi. Alustati taustast ja rõivastest, seejärel kaeti värviga katmata kehaosad. Sageli kaeti pühaduse efekti saavutamiseks kaeti puidust alus esmalt kullavärviga, mis jäi kogu pildist ka hiljem läbi kumama. Viimasena maaliti detailid ja nägu. 

5. Viimane etapp ikoonimaali juures oli plaadi katmine värnitsaga, mis kaitses ikooni mustuse ja värvi kulumise eest. Värnits aja jooksul tumeneb, seega mida vanem on maal, seda tumedam see on.

Siit saad vaadata õppevideot ikooni valmistamisest tänapäeval.

Pühapiltidel kasutatud värvidel oli oma kindel kokkulepitud tähendus, mis aitas vaatajal kujutatavat mõista. Valge sümboliseeris taevalikku valgust ning oli seega inglite jt. taevaste olendite värv. Valgega kaeti tavaliselt ka pühakute oreoolid (taevane aupaise peade ümber). Sinine on samuti taeva värv väljendades vee, õhu ja taeva läbipaistvust. Punane sümboliseerib maist elu ning sellega seonduvat: noorust, ilu, tervist. Roheline on samuti maine värv sümboliseerides tärkavat elu ja uuenemist aga ka rahu. Kuldkollane (kullavärv) sümboliseerib jumalikku valgust, puhas kollane tõde, kuid kollane võib olla ka reetlikkuse värv. Pruun on maapinna ja mulla värv ja sümboliseerib seega surelikkust. Must on valge vastand ja sümboliseerib kaost ja surma. Kuradid ja hukkaläinud hinged kujutatakse musta värviga.

6. Kordamiseks

Kordamisküsimused

1. Osata kokkuvõtlikult oma sõnadega edasi anda I ptk sisu.

2. Mis oli kristliku kunsti peamine/üldine eesmärk, millest lähtuti sisus ja vormis? 

3. Osata nimetada konkreetseid väliseid/vormilisi muutusi võrreldes antiigiga.

4. Osata kokku viia rändrahva nimetus konkreetsele kultuurile omaste tunnuste või märksõnadega.

5. Ikoon: mõiste ja tähendus. Osata pildil ära tunda (Vanavene ja Bütsants)

6. Teada keskaegse muusika jaotust (ilmalik ja vaimulik) ning osata nimetada nende peamised tunnused.

7. Keskaegne noodikiri: millist muusikat pandi kirja ja miks; kuidas pandi kirja.

8. Teemaga seotud mõisted (vt. sõnastik), ka kõige põhilisemad kristlikud sümbolid.

9. Pildiküsimused: tunda ära konkreetsetele rändrahvastele omased esemed/mälestised/märgid (nt. keldid ja elupuu; viikingid ja laev jne); Bütsants, Vanavene.