Kunsti ja muusika olemusest

2. Helidest ja muusika mõistest

Sõna `muusika` on tänapäeva keelde tekkinud vanakreeka sõnast musike ja tähendab tõlkes `muusade kunsti`. Ehk teisisõnu on helide tekitamist kas pilli või häälega peetud juba ammu jumala poolt antud anniks ja muidu eriliseks. 

Kas muusika on igasugune heli, mis inimese osalusega tekib? Hõige metsas? Salvestatud linnamüra? Lapse vees sulistavad käed? Kindel on, et kõik maailma helid on muusika kirjutamisel olnud inspiratsiooniks ja algallikaks, nii kasvas hõikest laul ja veevulinast klaveripala. Nii võis muusika tegemine ka alguse saada: osana inimese igapäevtest tegemistest, osana verbaalsel suhtlemisel, vajadusel end selgeks teha.

Mõistel `muusika` ei ole tänase päevani kindlat kokkulepitud definitsiooni. On palju erinevaid koolkondi: osa rõhutab helide arvulist jaotust muusikas, teised peavad peamiseks tunnetel põhinemist. Tänapäeva muusikas leiab nii üht kui teist, kuid ainsa kunstivormina on muusikal võimalik  kõige selgemalt puudutada jõudes sõna otseses mõttes inimese keharakkudeni. Seetõttu mõjutab muusika absoluutselt iga kuulvat inimest. Järgnevas animatsioonis on püütud seletada, kuidas helid inimest mõjutavad, mis muutused inimese kehas ja peas tekivad. 

                                    

Muusikat saab liigitada mitmel erineval moel: esitlusviisi ja esitaja järgi: vokaal- või instrumentaalmuusika. Sisu järgi: kirikumuusika või teatrimuusika. Etnilise tausta järgi erinevate rahvaste muusikaks jne. Antud kolmel kursusel tutvume palju ka muusikaga, mis on paljuski loodud muusika enda pärast. nn. kunstmuusikaga. Muusikaga, mis kannab mingit sõnumit või edastab tunnet või kirjeldab ümbritsevat maailma. 

Milline on muusika ehitus ja millele peaks kuulaja muusikat kuulates keskenduma?

Muusikal on kunsti ees see füüsiline eelis, et kui kunsti vaatamiseks peab vaataja oma pilga ja mõtte vaadatavale suunama. Muusika v helid tulevad otse meie ajju, tekitades koheselt mingi füüsilise reaktsiooni: positiivse või negatiivse ärrituse. Muusika kuulmine võib koheselt tekitada hea või nukra meeleolu, soovi tantsida, äratundmise, rännaku ajalukku või fantaasiaase või hoopis näiteks vihapurske. Muusika tähelepanelikum kuulamine aitab tekkinud ärrituse põhjuseid mõista ning võibolla ka muuta konkreetsesse muusikapalasse suhtumist.

Hästi üldiselt võttes on koosneb muusika rütmist ja/või meloodiast (viis). Meloodiale  lisanduvad sageli laulu tekst/sõnum, oluline on ka pilli või hääle kõla e. tämber. Seega saime neli põhikomponenti, klassikalise või teisisõnu kunstmuusika juures lisandub veel mõiste harmoonia (kuidas muusika kokku kõlab) ja interpreet (muusika esitaja).

Need põhikomponendid ongi muusika osad, mis mõnd pala kuuldes või kuulates tekitavad kuulajais erinevaid emotsioone ja/või mõtteid. Rütm paneb jala tatsuma, nukker meloodia teeb kurvameelseks, rõõmsa sõnumiga laul teeb tuju heaks ja erilise kõlaga pill või hääl tekitab huvi. Nii saab edasi mõelda, et muusikat saab kirjutada kindlast eesmärgist/sihtgrupist lähtuvalt, kindlate sündmuste tarvis või konkreetseid olukordi kirjeldama. Kuulajana saame jälgida, millele on palas enim tähelepanu pööratud või millele meie mõte suundub ning oskame ka paremini muusikapala kuulata, kirjeldada ja põhjendada, miks see meile meeldib või ei meeldi.

Muusika puhul, mille juures heliloojad palju eksperimenteerivad ja ebaharilikke vahendeid kasutavad, on nimetatud muusika tükkideks jaotamine hea viis, kuidas muusika olemust püüda mõista. Kui kuulaja loobub otsimast muusikapalast ainult kaunist voolavat meloodiat võib tas tekitada huvi ja mitte vastumeelsust jälgida helide hüplemist nootidel ja otsida erinevate pillide hääli. Ja nii võib end harjutada kuulama igasugust muusikat.

Kuid nagu iga inimene on unikaalne on ka igal inimesel enda lemmikud ja muusika, mis teda kohe ja iga kell puudutab. Peaasi on ikka säilitada endas võime olla puudutatud.

Peatüki lõppu lisan kuulamisharjutuseks ühe Inuiitide kõrilaulu näite. Inuitid on Gröönimaal ja Põhja-Ameerikas elav rahvas, kus naiste seas on säilinud huvitav traditsioon: vastakuti kõrilaulmine, mis algselt kasvas välja olukorrast kus naised olid palju üksi kodu (mehi jahilt ootamas) ja otsisid endale tegevust. Kõrilaulu "duell" kestab niikaua kuni esimene laulja katkestab, nt. hakkab naerma.