Keskaja muusika
2. Ilmalik muusika keskajal
Keskaegsest ilmalikult laulust on teada vähem kui kiriklikust, sest kloostrid, mis olid tollase vaimuelu keskusteks, keskendusid eelkõige liturgiliste - kiriklike teenistustega seotud palade ülesmärkimisele.
Ilmalike laulude talletamine jäi rändavate üliõpilaste või teenistuseta (ilma kindla koguduseta) vaimulike ülesandeks. Neid nimetati vagantideks. Suurim vagandilaulude kogu on "Carmina Burana" , mis pärineb 13. sajandist. Kogumiku ladinakeelne pealkiri tähendab tõlkes "Beuerni laulud" ning sisaldab ladina- ja ülemsaksakeelsed värsse, mis jutustavad saatuse heitlikkusest ning ajaliku elu rõõmudest. Tekstid leiti Baierimaalt Beuernis asuvas benediktlaste kloostrist, kuid arvatavalt pärinevad nad mujalt.
Illustratsioon keskaegsest käsikirjast kujutamas rändtrupi tantsu (allikas)
Rändlaulikud ja rüütlilaulikud
Ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna. Vanemate laulude sisust on teada niipalju, et tegemist võis olla pisut ropu alatooiga jooma- ja/või armulauludega või siis antiiksetest eepostest väljakasvanud rahvakeelsete kangelaslauludega. Laulu levik on seotud rändlaulikute – külast külla, lossist lossi liikuvad muusikud – traditsiooniga. Lauldi kõigest ja lauluga käisid kaasas näitlemine, tants, veiderdamine ja tsirkusetrikid.
Kass mängimas rebekil. Fragment tundideraamatust, u. 1320-1330 (Harley Muuseum) (allikas)
Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid, žanglöörid, spielmannid jpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega.
12. sajandiks kujunes välja rüütlilaulikute traditsioon. Rüütlilaulikud olid poeedid, kes ise ka oma muusikat esitlesid: " Värss muusikata on kui veski veeta". Muusika, tekst ja sõnad olid rüütlilaulus lahutamatud. Rüütlilaulikud esindasid ilusa ja peene elu kultust ja sisuliselt on tegemist õukondliku luulega. Rüütlilaulikutega seostub ka nn. südamedaamide kultus: enamasti olid laulud konkreetselt kellelegi pühendatud.
Rüütlilaulikud esitasid ka kangelaslaule, mis kõnelesid armastusest, kangelastest ja sage oli ka Neitsi Maarja teema. Tuntuim kangelaslaul on prantslaste Rolandi laul 11. saj. lõpust. Näites saab kuulata Rolandi laulu "ümberjutustust" norra keeles.
Erinevalt rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:
- trubaduurid - Lõuna-Prantsusmaal
- truväärid - Põhja-Prantsusmaal
- minnesingerid - Saksamaal
Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks. Rüütlilaulikuid on teada ka nimeliselt, paar näidet:
- 12. saj. trubaduur - Bernart de Ventadorn
- 13. saj. truväär - Adam de la Halle
- minnesinger - Walther von der Vogelweide
Veel üks näide keskaegsest ilmalikust laulust
„Merry it is while the summer lasts
With the song of birds
But now draws near the wind's blast
And strong weather
Alas, alas! how long this night is
And I, most unjustly
Sorrow and mourn and fast"
14. sajandil hakkas Prantsusmaal levima uudne muusikastiil, mis sillutas teed renessansiajastule (uuendustele) muusikas. Stiili nimeks sai ars nova (ld, uus kunst). Kui kuni selle ajani oli muusikaline looming olnud enamasti (mõnede eranditega) anonüümne: laulud ja muu helilooming oli osa pidevalt muutuvast traditsioonist, iga laulu võis järgmine esitaja muuta, siis 14. sajandist alates hakati teost ja autorit seostama ning muusikateoseid hakati nimetama isikupärasteks kunstiteosteks. Renessansiajasi muusikast tuleb pikemalt juttu järgmisel Kultuurikursusel.