Kokkuvõte kunsti- ja muusikastiilidest 15.-19. sajand

2.2. Barokk

2. Barokk - 17. sajand: Itaalia, Holland, Flandria, Hispaania

Barokiks nimetatakse kunsti, mida tehti Euroopas 17. sajandil. Stiili nimetus tuleb portugalikeelsest sõnast borocco ja tähendab ebakorrapärast pärlit. Nimi anti stiilile tagantjärgi ja põhjusel, et seda peeti liialdavaks ja kummaliseks.

17. sajandi kunsti ei saa üheselt kokku võtta ja kirjeldada: seda, milliseks kujunes vastava maa kujutav kunst, mõjutas tugevalt vastava maa ühiskonnakord ja üleüldine meelsus. 17. sajand oli Euroopa jaoks muutuste rohke aeg. Kirik lagunes, riigid iseseisvusid, toimusid kodusõjad ja rahutused, jätkusid teaduse avastused (Newton).

Barokk arendas renessansskunsti edasi: ilule ja harmooniale lisandusid tunded ja tõepära: soov kujutada maailma nii nagu see on. Järjest enam esinesid maalidel kuningate, pühakute või antiigikangelaste kõrval tavalised, reaalsed inimesed, kohalik loodus või igapäevased asjad. 

17.sajandi lõpu Prantsusmaa õukonnas sai valitsevaks toretsev ja meelelahutuslik õukonnastiil rokokoo. 

Muusikas oli stiil selgelt esindatud Itaalias, Saksamaal ja Inglismaal. Itaalias kujunes välja enamik ajastule omaseid žanre, nt. uus teatrimuusikaliik ooper. Muusikat hakati kirjutama spetsiaalselt ettekandmise jaoks (kontsertstiil) ja muusika kuulamisest sai uus meelelahutus. Barokiajal musitseeriti keelpillidel, mida saatis klavessiin (klaveri eelkäija). Viiul oli populaarne ka soolopillina. Keskajal vokaalsena püsinud kirikumuusikas sai traditsiooniliseks kirikupilliks orel.