Rahvakultuur

5. Traditsioonilised käsitöövormid

Rahvarõivad

Traditsiooniliselt on naiste osaks olnud kangakudumine (seelikud, linad jne), kudumine (sokid, kindad), tikkimine, viltimine (mütsid, kuued). Meeste osa oli savi, puit ja metall: mööbel ja tarbeesemed, ehted, savinõud. Mehed punusid ka korve kas vitstest või laastust.

Eesti traditsiooniline käsitöö avaldub tänapäevani kõige enam rahvarõivaste juures, mis on endiselt elav suuresti tänu laulu-ja tantsupeotraditsioonile. Omal ajal oli rahvarõivas aga ka tarbeese, igapäevaselt kantav riie: muidugi olid lihtsam argipäevariietus ja pidulikum pühapäevarõivas. 

Sümboolset tähendust kandsid rõivaste juures värv ja ornament, ka näitasid need ära rõiva kandja päritolu. Igale kandile oli omane kindel seelikutriibustik, kinda- ja vöökiri. Sõna "kiri" iseloomustab mustrit päris hästi, kuna ornamendid rääkisid alati mingit lugu, kandsit mingit sõnumit. Omal ajal oli sõna mustri sünonüüm.

Arhailiste kujundite hulgas on enim levinud leidnud sõõr, rõngasrist, kodarratas, kaheksakand või kaheksaharuline täht, erinevateharude arvuga elupuu, rist ja roos. 

Mulgi ja Kihnu arhailise tikandi motiive.(allikas)

Sõõr sümboliseeris eluringi, päikest ja taevakehasid aga ka korda ja harmooniat ning sellele omistati maagilist kaitsjõudu. 

Kaheksakanna kaheksa haaret sümboliseerivad ilmakaari, ornament on tuntud õnne sümbolina ja ta kaitseb meie vara ja kõike muud elus. 

Rõngasrist on valguse ja elu märk, rõngasratas saatuse ja elu märk. Hiljem on märkidele lisandunud ka kristlikke tähendusi. Tavapärane oli mustritesse panna ka nn. peremärke: mille juures kombineeriti erinevaid traditsioonilisi kirju omal viisil. 

Arhitektuur ja puidutöö

Eestlastele omane elamutüüp oli rehielamu, mis oli ühekorraga, ait, laut, töökoda ja elamu, mõnes kandis ka saun. Tasapisi kolisid ait, laut ja saun eraldi hoonetesse. Hoone keskel asus reheahi ja selle ümber paiknesid kambrid ja rehetuba ning rehealune. Rehetuba oli kogu aasta elutuba, kus sügisel ka vilja kuivatati. Rehealune oli töö tehemise koht ning talvel elasid seal sageli ka ka loomad. Algselt akendeta rehielamul on kõrge viilkatus, katuse otses avad suitsu väljumiseks. Põrand oli tambitud muldpõrand, kambrid võisid olla laudadega kaetud. Pikemalt saad rehielamu kohta lugeda järgmisest artiklist.

Uuetoa talu rehielamu (allikas)

Hoonetüübist ja elukorraldusest sõltuvalt ei kasutatud pikka aega tänapäevases mõistes mööblit: voodit, lauda, kappi jne. Tasapisi ilmusid need siiski ka talumajja. Vanimaid mööbliesemeid oli kirst, kuhu koguti vilja jm toidupiilist aga ka veimevakka. Kirst paiknes tavaliselt aidaosas (rehealuses) kuid igapäevaste asjade tarvis võis seda hóida ka rehetoas.

Esialgu valmistati kõik majapidamises vajalikud esemed ise (talvel) ning kui tarbeesemete puhul oli esmane nende praktilisus, siis kirste ka kaunistati. Vanimaid kaunistustehnikaid oli puulõige: puidu sisse sälkude lõikamine. Nii sai teha ka lihtsamaid mustreid.

18. sajandi riidekirst Läänemaalt (allikas)

Tasapisi ilmus ornament ka igapäevaesemetele: kappadele ja tünnidele, edaspidi toolidele, vooditele. "Sisse toodi" ka uusi kaunistustehnikaid, näiteks puidule põletamine.