Rahvakultuur

2. Traditsiooniline rahvamuusika

Traditsiooniliseks rahvamuusikaks loetakse mingi kindla inimrühmaga (rahvaga) seotud muusikat, millel on pikaaegsed traditsioonid, mida on pikalt edasi kantud suuliselt (tänapäeval ka kirjalikult) teadmata muusika (laulude, pillilugude) autoreid. Tänapäeval kasutatakse rahvamuusikast rääkides järjest enam ka mõistet pärimusmuusika ning sisult ongi nad lähedased. 

Rahvamuusika võib esineda nii puhtal, autentsel kujul kui töötlusena ja segatud teiste kaasaegsete muusikastiilidega: džäss, pop, reggae jne. Kui rahvamuusika järgi saab tantsida, on see alati hinnas, mida näitab ka kestev laulu- ja tantsupidude populaarsus.

Rahvamuusika teaduslikumat poolt lahkab järgmine veebiartikkel.

Vanem rahvalaul

Pärimuskultuuri seisukohalt jaguneb Eesti kaheks suuremaks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks. Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega. Mõlema juures leiab ühiseid jooni slaavi rahvakultuuriga.

Eesti vanemas rahvalaulus (enne 18. sajandit esinev) on palju kõnele, loodushäältele või nutule sarnanevaid helisid/ häälitsusi. Sellised laululiigid - hüüded, loitsud, itkud - on sarnasel kujul tuntud paljudel eri rahvastel. 

Esimene terviklik rahvalaul ilmus  trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” (1695).

Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?

Erra tulle Ellaken.

Miks ep ella eile tulnut?

Eile ollin Ella üxinesse

Nüht ollen Wirbi wiekesse

Tulle Home Homikulla,

Sies ollen Jelle üxinesse

Karkotella Kaste Ella

Siuka Sittika Willula

Siess ollen Walmis Wainijull,

Kaunis karja Satemalle.

Suurem osa vanemast rahvalaulust on olnud otseselt seotud mingi tegevusega ning laulude liigitus ja  stiilitunnused sõltuvad sellest, kas tegemist on nt. töölaulude, pulma- ja matuselaulude või sõjalauludega.

Lauldi tavaliselt üksi, laul oli seega ühehäälne. Iga paik kandis mingit vaid temale omast eripära, näiteks murrete või pärimuste kaudu. Eraldi liik Eesti rahvalaulu juures on regilaul, millest on juttu allpool. 

Vanema rahvalaulu juures on oluline ka lauliku mõiste. Laulik, Setumaal austavalt Lauluema, on laulu elav esitaja ja traditsiooni hea tundja, ka võis ta olla rahvaarst või teadja. Laulikust sõltus teksti püsimajäämine või muutumine, edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja  olukorrale vastav improviseerimine. Iga laulik kandis oma laulude kaudu edasi konkreetse paiga traditsioone. Tuntuimad laulikud on olnud Epp Vasar Mulgimaalt, Liis Alas Kihnust ja Anne Vabarna Setomaalt.

Uuem rahvalaul hakkas levima 18. sajandil ning sai valdavaks 19. sajandil. Uuemate laulude sisu oli kaasaegsem, mõjutatud ka kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist, neid tõlgiti nt. Saksa, Läti või Venemaa lauludest.  Inimeste eluviis oli liikuvam,  kõnes rohkem kirjakeele mõjutusi, seega on uuemas rahvalaulus vähem kohalikke erijooni. Laul sai kindlama vormi, kuid vähemaks jäi varasemat improvisatsioonilisust. 

Elu, elu, miks mind vaevad,                           

miks sa tood mul  kurvastust,

miks sa mulle hauda kaevad,

kinni katad armastust!

Uuema rahvalaulude viisid muutusid aga keerukamaks ning olid sageli ka mitmehäälsed, esitajateks olid varasemast sagedamini ka mehed. Laule hakkasid saatma pillid: kannel ja lõõtspill. Temaatiliselt uuemad laulud olid regilaulust välja kasvanud eluolust pajatavad külalaulud, sõja- ja vangilaulud, saksapärased tundelised armastuslaulud, uus žanrina tekkis rahvapärane kirikulaul. 

Nii vanema kui uuema rahvalaulu juurde kuulusid ka laulumängud, ringmängud ja rahvatants. Osad ringmängud elavad veidi muutunud kujul tänaseni, nt. "Me lähme rukist lõikama" või "Kes aias". Järgnevas klipis võid kuulata laulumängude tõlgendust Estonian Voices` esituses. 

Regilaul

Regilaul on regivärsiline Eesti rahvalaul, mille esitajaks olid enamasti naised ja mis sündis kollektiivse ühisloomingu tulemusena. Regilaulu vanuseks on arvatud tuhat kuni kakstuhat aastat. Regilaul oli kõige levinuim rahvalaul kuni 19. sajandi keskpaigani, mil selle vahetasid välja uuemad meloodilisele viisile ülesehitatud kunstrahvalaulud.

Regilaulul on kolm tähtsat komponenti: sõnad, viis ja esitus. Regilaulus on esikohal sõnad, teksti iseloomustab algriim ja mõttekordus, värsivormiks on regivärss. Värsis sisaldub neli värsitõusu ja -langust, ("veere, veere, päevakene"). Selline värsivorm kujunes rohkem kui tuhat aastat tagasi. 

Mul on väike vellekene,

põlve pikku poisikene.

Ta teeb toa tuule peale,

maja marja varre peale,

koja kobrulehe peale ..

Regilaulu viis on lühike ja lihtne ja valdavalt ühehäälne.

Regilaulu esitavad enamasti vaheldumisi koor ja eeslaulja: eeslaulja on laulu edasiviija, koor kordab eeslaulja esitatud värsse. Lauljad olid põhiliselt naised, mehed mängisid rohkem pilli. 

Traditsiooniliselt lauldi regilaule ilma pillisaateta, rütmi rõhutati näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutusega.

Järgnevas videolõigus räägib regilaulust TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Celia Roose. Link

Tänasel päeval on regilaul ehk kõige elulisem, enim igapäevase eluga seotud Kihnus ja Lõuna-Eestis ning eriti Setomaal. Regilaulu motiive on oma loomigus palju kasutanud ka helilooja Veljo Tormis, kelle teost "Raua needmine" saad kuulata allolevast videost. 

Rahvalauludest detailselt võib lugeda järgnevast veebiartiklist, mille on koostanud Taive Särg ja Koidu Ilmjärv.